Imandra Lake - Seemnesegu
Seksound 2013
01. Igane (Seeland rmx)
02. Rabajärv (Music For Your Plants rmx)
03. Ilus Aeg (Out-Or rmx)
04. Seesam (Leslie Da Bass rmx)
05. Öö laul (Tallinn Daggers rmx)
06. Majades (Wolfredt rmx)
07. Vajun (Manual rmx)
08. Liugle liugle (Forgotten Sunrise rmx)
09. Puhangus (Treee rmx)
10. Ole mu laev (3 Pead)
11. Puhangus (Joel Tammik rmx)
12. Igane - instrumentaal (Seeland rmx)
Suur tänu sellele inimesele, kes CD-mängijas skip forward nupu välja mõtles ning andis seega mulle võimaluse ühe näpuliigutusega hüpata ebameeldiva träki pealt koheselt ilusa hea järgmise manu. Käesoleval plaadil olen seda nuppu ühe träki ajal kasutanud ning selleks on Leslie Da Bass´i nägemus Seesamist. Tegu Imandra Lake´i ühe ilusama ja sügavamalt tundeid puudutava muusikapalaga, aga siis tuli Leslie ning remiksis kogu ebamaise nõidusliku ilu hoopis teismeliste pätistuseks, noorte kõlupeade sisutühjaks longeropurgihängiks ja 15 minutit feimi leidvaks telestaariks. Remiks küll täidab klassikalised lootused, et muudab-mängib vormi ja sisuga, painutab kus võimalik, murrab kui vajalik, andes uue näo ja teo, kuid minu jaoks meenutab see töötlus pigem situatsiooni, kus mees ütleb tundmatule neiule, et nüüd löön sulle rusikaga ninaluu paigast ära ning seejärel vägistan su, kuid peale seda kogemust oled hulga rikkalikuma tundepagasiga, rohkem elu näinud ning kogemuse võrra targem. Vabandan, et niivõrd positiivse bändiga nagu Imandra Lake sedalaadi vägivaldsed assotsiatsioonid sisse toon, kuid minu jälestus käesoleva remixi vastu lihtsalt viib mind vägisi üle piiri!
Õnneks ei ole aga Leslie Da Bass´i töötluse puhul tegemist värvipommiga mis plahvatades kõik ülejäänud träkid ära sodiks, sest seal kus üks rikub meelt, üksteist träkki taas seda jõudsalt parandavad. Seemnesegu puhul on minu jaoks väga tähtis just see, et remiksid on meeldivalt tasakaalus, andes võrdväärselt sõna muutmiskunsti läbi viivatele artistidele, kuid samas jätavad piisavalt ruumi töötluseks alla asetatud originaalmaterjalile. Iga artisti käekiri on on ära tuntav, aga sama võrdselt leiad sealt ka Imandra Lake´i. Muidugi ei ütleks ma ilma plaadikaanelt lugemata ja vaid muusikale toetudes miksimeistrite nimesid, kuid neid teades ning nende tööd kuulates on kõik ääretult selge, sobilik ning ainuõige. Music For Your Plants´i, Tallinn Daggers´i ja Joel Tammiku puhul joonistub see artisti enese muusikanägemuslik suhe sõbra loominguga mängimisse kõige selgemini välja, aga samuti on see olemas kõigi teiste artistide puhul. Seemnesegu on võrdväärselt nii Imandra Lake´i, kui Rein Fuksi sõprade album, kus keegi peale Leslie küünarnukihoope jagades esiplaanile ei trügi, vaid lükkavad sinna imeilusa muusika. Remix-albumiga, nagu alati, on pisitillukeseks tujurikkujaks fakt, et ükskõik kui hästi see õnnestub, paratamatult hakkab hing ihaldama artisti uut materjali, sest läbi sellise vormiga oleks vanade lugudega justkui kõik tehtud, kaas kinni pandud ning aeg sobilik täiesti uute helidega kuulajate ette naasta.
Trash Can Dance loosib lugejate vahel samuti välja ühe kotikese semnesegu, ehk eelpoolmainitud albumi CD kujul ning selleks palun jätke TCD Facebooki lehele või saatke meilile gtm242(ätt)hot.ee (märgusõnaga Imandra Lake) oma lemmikartisti nimi nende hulgast, kes siinsel kogumikult on traate krussi keeranud või sirgeks tagunud. Vastusevariant Leslie Da Bass läheb samuti arvesse, sest Jeesus on õpetanud meid lähedaste patud andestama. Loosimine nädala pärast ning plaat võitjale postipakiga koju. Õnne!
Üks remixijatest - Tallinn Daggers.
Üks kehv remiks on jah, pigem vägistamine kui tribüüdi tegemine. Kui originaal on kuulaja lemmik, siis võib üks vilets remiks ikka palju viha tekitada küll. Mulle lihtsalt see wobble-wobble stiilis dubstep ei meeldi. Leslie Laasner on tegelikult paremaks võimeline, võib-olla on HU?-le lihtsate taustade tegemine ta ajutiselt ära korrumpeerunud. See lugu selleks, aga mind ajavad muidu lihtsalt mõttetud remiksid vihale, sellised, kus ei suudeta remiksi eesmärki täita ja tulemus on lihtsalt mingi originaali lahja rehash.
ReplyDeleteKuulasin ka korra pärast neid vägistamise kommentaare. Okei, korra kannatab kuulata, aga ma arvan, et ma ei tunneks puudust, kui ma seda never ever enam ei kuuleks. Üsnagi selge, et LDB esteetika on ikka väga mainstream viimasel ajal. Eks ta ole tõsi, et teatud sündisaundide ja teatud tekstuuri ja minekuga biitide kasutamine on see, mis peaks peale minema igasugu jõmmidele. Igatahes ei tohiks antud resultaat olla nii šokeeriv, arvestades, et juba viimased paar aastat vähemalt käivad jutud, et HU? olevat liiga päkapikudisko, kohe nii päkapikukas, et mitte ükski annus hipsteriirooniat ei suuda seda talutavaks teha. LDB praegune meinstriim-sensibiliteet, kõrvutades seda HU? päkapikusaundiga, ei teagi, kumb oli ennem, kas muna või kana.
ReplyDelete