Noortefilm värdjalikest jalgratturitest, sinna ümber punutud veel selline multikulti-nunnutav kriminaallugu. Aga põhiliselt ikka värdjatest, kes ei hooli millestki peale selle, et jalgrattasadulas cool´id välja näha ning oma loomalikele instinktidele, kaaskodanikke ohtu seades, voli anda. Väikesed värdjad loovad iga minut kümneid liiklusohtlikke olukordi, vigastavad inimesi ning põhjustavad närvivapustusi nende teele jäävatele linnaelanikele. Ego on hirmus pirakas ja kaamera jookseb truu koerana ratturite kannul, jättes näitamata nende teele jäänud autode mõlgid, kukkujate kriimustused ning luumurrud ning paaril juhul ka südameseiskumise, mis järgneb situatsioonile kus jalgrattur vanainimese eest paari sentimeetri kauguselt täisvuugis mööda kihutab. Õudusunenägu NY tänavatel.
Noortel jalgratturinagadel jagub jultumust aga veel ka korravalvureid mõnitada, justkui ei oleks politseitöö seda väärt, et sellele respekti osutada. Politseinike peale vilistatakse, las need totud rabelevad, meil jalgratturitel neid vaja ei ole ja üldse parem kui need sead jalus ei tolkneks. Valus vaadata sedalaadi tööinimese mõnitamist! Hiljem minnakse politseinikule isegi kätega kallale, no millist eeskuju peaks selline film näitama? Et sa võid maniakina tänavail kihutades seada kaaskodanikke elu ohtu, karjudes samaaegselt ACAB!? Vihale ajab ja järgmine kord mõnda ratturit tänaval nähes pressin autoga kohe eriti külje alla, surun värdja nii tee äärde, et kummid ääretise vastu vilisevad. Mingu kihutagu Pirita trekil kui on isu ja jätku linn leiba teenivate tööinimeste jaoks! 2,5/5
Ah ütlete, et nemad on ka tööinimesed, nemad tegid ka tööd? No samamoodi võib palgamõrtsukaid ju samuti tööinimesteks pidades austada.
Kus on need munadega mehed rattaid väntama? Nagu ma lihtsalt ei saa aru mis mõttega teha selliseid ebaoriginaalseid leigeid jobistamisi aastal 2012, kui ometigi on näidatud kätte suund milliseid jalgrattathrillereid vaatajad ootavad.
ReplyDeleteMilliseid? On sul mõni soovitus, või lihtsalt arvad, et võiks paremini teha?
ReplyDeleteTundub, et vaid eided lavastavad rattafilme, sest nii kuradima roosat kihutamist ma küll New Yorgi tänavatelt ei oodanud.
ReplyDeleteAh, et oleks vaja olnud veelgi rohkem huligaanitsemist!?
ReplyDeleteMa tegelt tsiteerisin su Towni arvustust :-)
ReplyDeleteAga miks ei olnud juurde märgitud, et tsitaat? Ohtlikku mängu mängid noormees!
ReplyDeleteOkei, aga pean muidu nentima, et "On sul mõni soovitus, või lihtsalt arvad, et võiks paremini teha?" oli nii siiralt öeldud, et mul läks süda härdaks ja kahtlesin hetkeks, kas oma salajase tsiteerimisoperatsiooniga jätkata
ReplyDeleteTegid südame taas kõvaks, lurjus selline, vanainimese narrija!
ReplyDeleteHea, et midagigi kõvaks läks!
ReplyDeleteSul tavaliselt siis ei lähe või?
ReplyDeleteTegelikult umbes 90 korda rohkem kui reaalselt tarvis on
ReplyDelete"leige jobistamine" on legendaarne tsitaat juba..
ReplyDelete(haha, allpool on - Please prove you're not a robot)
Panin jah lõpuks selle nõmeda turvaka peale, järsku hakkas liiga palju spämmi tulema. :(
ReplyDelete"Leige jobistamine" on nagu uus Eesti nokia, kindlasti löövam kui "wel-come to est-onia".
ReplyDeleteHe he!
ReplyDeleteTulles tagasi "leige jobistamise" paradigma juurde lääne kultuuriruumis siis esmakokkupuutel võib jääda mõiste sügavam sisu hoomamatuks, kuid vaadates ära "intelligentset" kino esindada püüdva kommertsliku draama "The Town" võib öelda, et tüvitekstides seni teenimatult vähe kasutust leidev mõttekonstruktsioon on ääretult tabav.
ReplyDeleteMinu silmis on leige jobistamine juba tubli tulemus. Külm jobistamine oleks jamavõitu
ReplyDeleteLaiemalt vaadates on "leige jobistamine" muidugi parem kui täiesti külm aga antud näite (The Town ja natuke ka Premium Rush) puhul tegigi kurvaks see, et filmil potentsiaali nagu oleks ja "professionaalsetele" kriitikutele ka enamjaolt meeldis, ometi kiskus film juba küllaltki algusest peale täiesti ebavajalikult ja põhjendamatult sentimentaalseks pasaks.
ReplyDeleteK.