Pedigree - Satanic Disappointment

Pedigree - Satanic Disappointment 
PSU 2012

01. Failed Again 
02. Learning to Die 
03. Skullfuck Dub 
04. Bully 
05. Angels of Shit 
06. Quite Quiet 
07. Clustering 
08. Society of Eggs 
09. Lava Falls 
10. Pisstaker 
11. Dinosauria, We

Kirjutan niinimetud live´is, ehk esmamuljeid plaadi kuulamise käigus. Esimene lugu kiskus poole minuti pealt näo naerule. Tundsin ära, et hea saab olema. Et uue albumi ootamise aeg on lõpuks Pedika puhul läbi ning see mis kõrva all, meeldib mulle. Väheke justkui lühikeseks jäi? Justkui poole pealt lõigati träki kulgemine läbi. Learning to Die meenutas oma sämplitega Tondi loomingut, lugu ise nii kaasavedav, et hõiskaks juba välja plaadi parima loo, kuigi 9 more to go. Skullfuck Dub 2:08, meelde tuleb House of Pain. Pidev äge taldrikute kolin taustal ja ähh, just tuli sellesse paus sisse. Bully - neofolk millest saaks teha kindlasti täisakustilise versiooni, kui seda juba varem tehtud ei ole, sest Pedigree on ju ka unplugged konsasid andnud. Mõnesekundiised ragistamised justkui ei sobigi vahele, tunduvad minu jaoks kohustuslikena, eriti lõpp. Sama tunne püsib viienda träkiga, ehk siis huvitav ja huvitav ja järsku taas nii Pedigreelik vahepeal. 1:25 - 1:45 super! No OK, mitte nii, et vaid 20 sekundit hea, aga see osa on parim. Quite Quite puhul naisvokaali sisse tulemine on igati tervitatav, Bonne üksi veab samuti, aga liiga ühtlase kiirusega. Clustering jääb mulle täiesti arusaaatuks, kõrv kuuleb helirägastikus meeldivaid momente-käike, kuid sellest hoolimata on igav. 8. träkk pakub vähemalt alguses tantsupeo tunnet. Sämplid ja sämplid. Mulle meeldivad, aga üks tuttav just eile kirjutas, et see on muusika igavaim osa kui filmilõike sisse topitakse. Tõsi küll, mitte Pedigree kohta. Liiga ühtlane lugu. Sample paneb kõrva kikki, muidu justkui lõppematu viiner, näksi näksi näksi, kõht ammu täis aga ots ei tule ega tule. Ei taha, et Lava Falls! Tahaks nüüd juba vahele lugu kus laava ei voola allapoole, vaid pritsib koos kivikamakatega taeva suunas. Tuletralli vaikse massiivse voolamise asemel. Pisstakeri algus tuletas meelde Pedigree suurepärase remix´i SS Roboti loole "Masu". Tundsin justkui sea vokaali ära. Yeah, its boring. True that. Samuti liiga lühike träkk ning liiga pedigreelik, stampse tundega. Lühike on tavaliselt ju hea, aga Pisstaker oli liiga etüüdiline. Väike pilt, mida paar päeva Facebookis jagatakse. Dinosauria, We - perfektne lõpulugu albumile. Kui siin vahepeal heietasin mõtteid, et 6 loga EP oleks tihkem materjal olnud, siis seda lõpetama ei sobiks. Täispikka albumit aga küll. Jään ootama väikest lõpuüllatust või vempu. Ja tulemata see jäi, kuigi olin kindel, et korra lüüakse veel lõpuloo lõpus samuti masin täistuuridel tööle. Kasvõi viieks sekundiks.

See oli siis kuulamise käigus kirjutatud. Plaadi esimene pool oli huvitavam kui teine, kus puudus kahjuks mängulisus, mis näiteks muutis eelmise albumi hoolimata 74 minutilisest kestvusest, pivalt uusi huvitavaid hetki esile toovaks nii, et ühtsus säilis, aga igav ei hakanud kordagi. Teine pool oli Pedigree nii nagu ma enne Skeleton´i Pedigreed ette kujutasin, aga algus pakkus küll torkeid, et ahh niisugune saund sisse topitud või, et naasugune ülesehitus träkil. Albumit masinas mõned korrad keerutades lööb kindlasti ka teisi lampe põlema, igal juhul üks CD mulle kindlasti reserveerida.