Viirus murrab. Verd keegi ei oksenda ja nahk samuti pealt ei kooru, kuid tasapisi kaotavad kõik maailm inimesed ükshaaval oma tajusid - alul haistmine, siis maitsemeel ja nii edasi. Enne iga taju kadumist haarab inimesi enda haardesse võimas emotsioonipurse, on see siis viha või himu maitsta või õrbusehetk ning sellise momendi sättimine enne hüvastihjättu taaskordse tajuga, on filmi huvitavaim osa. Muus jaos aga üks emotsemine, kus kõik on sulnis ja ilus, aga nagu öeldakse - ega ilu passi patta panna. OK, kui juba pattapanemisele jutt läks, siis restoranimenüü peale maitsemeele tajumist oli samuti üsna nutikas lüke. 1,5/5
No comments:
Post a Comment