Kolmas mibsik oli ju täitsa lahe! Huumorit jagus ja seda va peent, väheke ajastu taustateadmisi nõudvat, huumorit oli samuti päris korralikus koguses. Lausa üllatav, et actioni koha pealt oli suudetud kokku hoida ning jätta ruumi korralikule naljategemisele, karakterite kujutamisele ning pisikeste asjade lihvimisele. Paugu ja plahvatuse asemel muiet ning naeruturtsatusi, no mis võiks parem olla! Ja eriline pluss läheb sekundiks ekraanil vilksatanud Edie Sedgwick´i eest, sest see oli kuidagi niiõige ja paigas, nagu loomulikult ka kõik muu Warholi ümber toimuv. 4/5
MIB-i keskuses nähtav kuuekümnendate stilistika - kuld!
Sulle lihtsalt meeldisid need rassistlikud naljad. Naersid, onju? Onju?
ReplyDeleteMa naersin kogu aeg, ühtviisi nii rassistlike kui antirassistlike naljade peale.
ReplyDeleteMa nutsin lõpus, siis kui J avastas kuda ta isa suri ja K ta üle võttis.
ReplyDeleteÜsna piinlik oli jah see.
ReplyDelete