Silent Souls - Овсянки

Ovsyanki - Aleksei Fedorchenko 2010

Kohalik etnograafiahobiga paberivabriku tööline kutsutakse bossi kabinetti ning tehasedirektor palub teda endale seltsiliseks naise matuste ajaks, sest kodukandi kombeid tundva ja austava mehena ei paneks ta kätt ette väheke teistsugusele, vanade traditsioonide järgi toimuvale ärasaatmistalitusele. Sõidavad siis kaks keskealist meest autoga, surnukeha pagasnikus, mööda Merjamaa teid, ajavad juttu ja meenutavad minevikku - üks oma armastatud abikaasat ning teine oma isa saatust. Vanad iidsed riitused, pühapaigad ning kombed.

Denis Osokin, kirjanikupseudonüümiga Aist Sergejev, kes viimase nime all on ka filmi peategelane, on kodukandi patrioodina kindlasti realismi romantiseerinud, sest minu terve mõistus keeldub küll uskumast, et merjalased tänapäeval veel nii tavades kinni on, neid koheselt mõistavad ning justkui klann kokku hoiavad. Räägivad, et segunemine venelastega algas tuhat aastat tagasi ning keel hääbus 400 aastat tagasi ja kui nüüd lisada see väikerahvaste väljasuretamine, mis nii NL-i kui Putini valitsuse all edukalt toimub, siis kahtlen. See aga ei vähenda kena sümpaatse filmi väärtust, sest näha on, et siin ei tehta välismaailma jaoks propagandat, et vaadake nüüd - kõik väikekultuuride kombed kenasti alles ja rahva südames, vaid pigem on see stsenaristi ilus unistus oma maast ja rahvast. Etnilise taustaga kurb-ilus draama merjalaste hingest ja usust. 3,5/5