My Way

Mai wei - Je-kyu Kang 2011

Lugu sellest kuidas kaks maratonijooksjat ja endist rivaali läbi mitme Teise Maailmasõja lahingutandri lõpuks ühise keele ja meele leiavad, aga sinna jõudmine on raske ning katsumusterohke. Palju traagikat, ülepaisutatud tundeid ning eepikat. Massiivsed lahingutseenid, pisarateni viivad kurvad elusaatused ja fantastilised seiklused. Suurte rahadega ja võimsa arvutipargiga loodud sõjafilm kus kohale on aetud hordide viisi statiste ning kompuutrid loonud sadu tanke-lennukeid. Ära ei tohi muidugi unustada ka korea filmides juba stamplikuks muutunud comic relief kutti, seda rõõmsameelset paksukest kes ikka õigel ajal oskab peeru lasta või kukerpalli visata. Film on kaasahaarav ja põnev, ehk siis ootad kannatamatusega, et mis edasi saab ja kuidas saatus peategelaste elu suunab.

Kui aga võtta ajaloolisest perspektiivist, siis võiks IMDb factual errors ning anachrones sektsiooni nii paksult täis kirjutada, et interneti lõpp paistab ning filmi vaatamise ajal soovitan samuti oma käe peal istuda, sest vastasel juhul on sul ohtrast facepalmist pärast nägu paistes. No seal linaloos aetakse kokku ikka sellist idiootsust ning muinasjuttu, et valukrambid võivad vaatajale sisse lüüa. Dramaatilisuse huvides saadetakse realism pidevalt kukele, sest vaatajat saab haarata vaid lapsest saati pähe teotud märkidekeelega (linnalahingutes nähtavad swastikaga bännerid näiteks), rahvuslikele tunnetele rõhudes (korea vs. jaapan) ning traagiliste momentidega, kus keegi kätel surres pobiseb viimaseid sõnu.

Natsionalismi noodi mängimine lõhub jaapani sõjaväes kogetu, sest tegelikult said võrdväärset kohtlemist ja jaapanlastest reamehed. Venemaale jõudes läheb aga asi juba nii muinasjutuks ära, et siin ei tohiks midagi tõe pähe võtta, isegi Venemaa topograafia on pastakast välja imetud ja kõik ekraanil nähtu nii väär, et pisarad tulevad silma. Normandias õnneks olukord väheke paraneb, aga sealgi ole detailitäpsuse arvelt meelelahutusele kõva lõivu makstud.

Jõudes aga meelelahutuse juurde välja, peab tõdema, et film seda pakub ning suurejoonelise sõjadraamana tasuks seda siiski vaadata. Ja muidugi on veel kolonel Tatsuo Hasegawa tegelaskuju läbinisti nauditav persoon. Ajalugu ega olustikulisust ärge palun jumala eest sellest filmist õppige, sest rikute oma teadmistepagasi pikaks ajaks ära, aga seikluslikkuse ning kohati väga tugevate visuaalsete lahingsituatsioone kujutavate hetkedega sõjafilmine tasub pilk peale panna. Korea kinomehed on õppinud väga hästi lahinguid ekraanile tooma, vast isegi juba liiga hästi, aga ikka kuratlikult äge on vaadata. Nii, et ärge uskuge midagi mida teile näidatakse, nautige lihtsalt suurt eepikat ja sügavaid tundeid. 3,5/5

Tõelised idapataljoni võitlejad Normandias - filmis ja päriselus.