Hatfields & McCoys

Hatfields & McCoys - Kevin Reynolds 2012

Kaks meest Ameerika Kodusõjas õigete poolel. Hatfield´ide perepeal Devil Anse´il saab sõdimisest villand ning ta dererteerub, Randolph McCoy aga satub sõjavangi ning naaseb kodukülla alles aasta hiljem. Selle ajaga aga on desertöör üles löönud kena puiduettevõtte ja poolpettusega välja ajanud teise mehe suguvõsale kuulunud maad, ühesõnaga olnud oportunistina igati edukas. Kadedus, aga ka sugulase mõrv teise klanni poolt ning väidetav searööv ajavad vangistusest naasnul pidevalt tunded keema ja kui ülejõe "rikkurite" võsukesed ja kaaskondlased just oma põlgust tagasi hoia, siis peagi leiavad kaks vana, paikonna asustanud suguvõsa end vihavaenus ning laipu hakkab kogunema.

Hatfield–McCoy vihavaen sai üle maa kuulsaks. Siiani on see kõnepruugis suure tüli sünonüümina ja toimunud verevalamiste reaalne ajalooline taust andis päris kenasti juurde, kuigi käesolev western võiks olla igati nauditav ka fiktsioonina. Ometigi kõik need tulevahetused, salamõrvad ja linsimised päriselt toimusid ning vaatajatel on paarikümend aastat kestva filmitegevuse juures võimalik jälgida kuidas emad oma poegi ja isad vendasid hauda kandsid. Kuidas hinges põletas viha välja kõik muu jättes ruumi vaid kättemaksumõtetele ning kuidas seeläbi inimesed moraalselt mandusid. Ikka üsna karm värk, poisikestele pistetakse püssid pihku ning elatakse aastaid kuulihirmus, sest ette teada ei saa millise põõsa või kännu taga sind vastaspoole püssimees varitseb. Kohati justkui maffiasõda.

Sarja alguses kerkis ekraanile History Channeli logo ja ma mõtlesin, et teada värk, poolenisti täis tulnukaid ja poolenisti kristlikku seebiooperit, aga kui esimese viie minuti jooksul näitas lapsemõrva, siis sättisin meele tõsisematele radadele. Pigem sellline HBO kvaliteet, kus küll palju tapmisi ja kaklusi, verd ja sitta, aga puudub erootika. Tapmisi on piisavalt, aga päriselus toimunule jäädakse alla, keskendudes vaid lähimate klanniliikmete saatusele nii, et kui mõni venapoja-nõbu-onutütre-mees maha löödi, siis sorry vaan - mitte nii tähtis, et seriaali pääseda. Samuti jäi materjali ka lõikelaua alla, sest boonuste hulgas olevas muusikavideos saab näha katkeid tulevahetusest mis seriaalist puudub.

Kui esimeses episoodis tundub, et kogu tegevus on justkui etturite käigud ning nende kordamööda noppimine, siis peagi läheb põnevamaks, mängu tuuakse šerifid ja osariikide poliitika ning ilmub välja ka mõni uus või vähem tähelepanu saanud tegelane. Eriti tõstaks esile Nancy McCoy suurepäraselt loodud karakterit, kes ajaloolises tegelikkuses jäi tahaplaanile, kuid sarjas sai läbi stsenaristi sule ühe põnevamaks tegelaseks. Tema viha vastasklanni vastu oli hoopis toorem ja teravam kui see noorte poisikluttide või habetunud vanameeste tinasajune kättemaksu väljaelamine. Kaasahaaravalt põnev ning stilistiliselt kõnepruugiliselt ajastutruu miniseriaal kättemaksust mis oleks hävitanud pea terved suguvõsad. Õnneks nii ei läinud, aastal 2003 sõlmiti perekondade vahel isegi sümboolne rahu ja kuigi kismat ja tüli jätkub siia maani, ei tapa keegi enam ei lapsi ega täiskasvanud. 4,5/5

McCoy´d ja Hatfield´id.