Slavery by Another Name

Slavery by Another Name - Sam Pollard 2011

Aastaid tagasi leidsin ühe vana postri pealt neegerorjade oksjonihinnad ning uudishimust, kasutades netist saadavat rahalisi väärtusi ümber arvutavat kalkulaatorit, vaatasin, et palju tänapäeva dollarites oleks ühe orja ostuhind. Täpselt ei mäleta, aga see jäi sinna keskklassi uue auto hinna juurde, vast oli mingi 200 000 kuni 300 000 krooni, ehk siis oma 15 000 eurot. Kui õiged mu arvutused olid, ei tea, igal juhul tundub hind minu jaoks loogilisena. Töökaaslane küll väidab, et orjad olid imeodavad ning neid sai paari dollari eest, aga minule tundub kõrgem hind õige olevat. Siit tuleb ka see revisionistlik suund, et orjasid küll koheldi halvasti, kuid mitte liialt, sest tegemist oli investeeringuga mis alles mõne aja pärast end tagasi tasuma hakkas ning pigem seati elu-olu, et ori oleks võimalikult töökorras nii füüsiliselt kui vaimselt. Ega siis autoomanik samuti kaikaga oma uuel masinal kapotti mõlkki tao, ega klaase sisse peksa kui masin koheselt ei käivitu. No see loogika töötab vähemalt väikefarmerite puhul, suurtes plantaatides või tehastes võisid muidugi karminad karistused kombeks olla, kasvõi hoiatuslikul eesmärgil.

Järgmine jutt on, et orjapidamine oleks lõunaosariikides loomulikul teel vaikselt välja surnud ning valgete ja mustade vahelised suhted pehmendanud orjaytööst palgatööle üle minevat olukorda, kuid nüüd said peale kodusõda mataka mõlema nahavärviga inimesed. Valgete jaoks oli jänkide nõue orjapidamist lõpetada uue võimu all hoopis kohustuslikku laadi, ettekirjutistega sätitud ning läbi selle trotsi tekitav. Ja neegritele ei tõtanud keegi sotsiaalabi tsekki pihku pistmast, vaid nad tõsteti välja oma majadest ja võeti maha endise omaniku söögilt ning saadeti ula peale õnne otsima, sest puudus kõigest valitses ka valgete majapidamises.

Käesolev dokfilm räägib sellest kuidas Washingtonis mõisteti, et orjade vabastamisega pandi põnts nüüdseks ühtse USA majandusele ning hakati vorpima seadusi mis taaskord kaudselt lubasid orjapidamist, tõsi küll hoopis teises juriidilises vormis, ehk siis sunnitööna. Ja võlaorjadena ning protsendipõllumeestena. Vahe vaid selles, et nüüd ei läinud vaesed neegrid enam kellelegi korda, neil puudus vähimgi väärtus ning kui peksid ühe sunnitöölise surnuks, said järgmine nädal üürida vanglast teise kinnipeetava sama töö peale või võtsid lihtsalt aia tagant uue näo põldu harima. Ja peksid ja mõnitasid ja isegi tapsid, sest uue poliitkorrektse arusaamise järgi olid nemad süüdi uhke Lõuna languses ning nende pärast tulid jänkid kaunist maad vägistama. 3,5/5

Kapitalismiohver.