Warhol on ikka nii ikoonilise tähtsusega mees, et tundub justkui igast Factory´st läbi jalutanud tüübist on võimalik teha mängufilm või dokumentaal. Ja ei pea ma silmas neid Biskviidi taoliseid tüüpe või velvet undergrounde kes oleksid kuulsaks saanud ka ilma Warholi´t tundmata, vaid just igatsorti kauneid lilleliblikaid, veidraid narkareid ja muid priileivasööjaid. Candy Darling tundus just viimaste hulka sobivat, sest kuigi dokumentaalis toonitati kui pühendunud ja töökas ta oli, jäi lõpuks ikka sellest õnnetust riistaga tsikist mulje kui isikust kes läbi elu vaid glamuuris särades kõndida püüdis.
Minu jaoks oli see dokk ühesõnaga inimesest kes oli mitte keegi ja, et teda fännasid kuuekümnendate lõpus kõik nimekad kunstnikud ja rockstaarid, ei anna lisapunkte juurde. Dokis oli peamiseks tegelaseks üks tõsiselt kiindunud fän, kes omal ajal kuulsaima transvestiidi sabas sörkis ja nüüd ta eluloo vardjana ametis on. Nii pühendunud mees, et lasi oma iidoli matta oma pere hauaplatsile, et ise ka kunagi saaks oma ülistusobjekti kõrvale viimasele unele. Friik mees, müts maha sellise obsessiooni ees! 2/5
Chick with dick superstar!
Ütle redel!
ReplyDeleteredel
ReplyDelete