HÕFFile!

Revenge

Adauchi - Tadashi Imai 1964

Üle mitme aja üks draama mis tõesti mõistetav oli. Muidu ikka vaatad draamasid pika hambaga, et see on imelik ja too on lollakas, aga siin olid kõik tegelased ning situatsioonid äärmiselt arusaadavad, motiivid kristalselged ning tegelased kaasa tundmist väärivad, isegi niivõrd kuivõrd ebasümpaatsed karakterid. Võib-olla seetõttu, et tegelastele palju valikuvabadust ei antud ja aukoodeks rumalusi ei lubanud, sest räägib film ju seadustest ja käitumisnormidest. Räägib erinevate perede au, uhkuse ja kohusetunde mõistest, räägib vanadest seadustest ja uuematest ning aukoodeksite tõlgendamisest vastavalt olukorrale kus igaüks seab isiklikku (aga läbi selle ka klanni oma ja veelgi üldisemalt rahva) heaolu indiviidi õiglusest kõrgemale.

Kuna leidus momente mida ma ajastu ja kombestiku mittetundmise tõttu läbi ei hammustanud, siis valdas mind terve filmi vaatamise ajal kihk jaapani kultuuri kohta rohkem teada saada, näha ju oli, et senise teadmistepagasiga enam korralikult läbi ei aja. Pidevalt pakkus film pisikesi detaile ja teabetükke, aga nagu näha, jäid mitmed ka märkamata või siis õieti tõlgendamata. Vaatan, järsku reedel Kristiine Keskusest mööda sõites hüppan Apollost läbi ja ostan sealses odavletis vedeleva Jaapani ajalugu tutvustava tellise ning näpistan kusagilt aega selle lugemiseks. Nii palju aga kui filmist mõistsin, meeldis see väga. Tugevalt tuntavate situatsioonidega draamalugu. 4,5/5

Project Dekadenz - Bullets Of Peace

Project Dekadenz - Bullets Of Peace 
Project Dekadenz 2012

01. Pill Artillery 
02. Gory Glory 
03. Cancer Of Society 
04. Peace Through Violence 
05. Bullets Of Peace 
06. Drugcore 
07. Euthanasia 
08. Salt 
09. Greed Circle Is Closed 
10. Wine and Acid 
11. Dirty Days On Drugs 
12. Supilinna päevad 
13. Under The Sword 
14. Burial Of The Dead

 Download - Lae alla! 

Albumi nimilugu "Bullets Of Peace" meeldis mulle koheselt. Reliisiti see meediakanalitesse juba pool aastat tagasi ning sellest hetkest peale jäin Project Dekadenz´i täispikka ootama. Seega võib öelda, et plaadi pihku saades olin õnnelik. Ülev meeleolu aga kuulates taandus, sest täispikkuses ei suutnud teos hoida ei energiat ega kompaktsust. Lihtsalt öeldes tundus liiga pikk olevat, kuigi 35 minutit ei ole digitaalse meedia ajastul mingi võrrandiga liiga palju. Mina isiklikult oleksin panustanud lühikese ja lööva tosinkond minutit kestvale EP-le, rookinud välja kõik "metallica lood" ja palad mille järgi võid tantsida küünal peos ilma, et leek kustuks. Löönud peale kõva sõela ja halastuseta jätnud 2/3 kogu materjalist (kõik üle 2,5 minutilised lood) avaldamata, sest ega esikalbumilt välja jäämine tähenda automaatselt, et neid lugusid enam kellelegi ega kunagi vaja lähe. EP puhul oleks saavutatud effekt, et peale korra CD-mängijas keerlemist lähed ja vajutad taas play nuppu ja siis veel kord. Nüüd aga olin igal neljal korral plaati täispikkuses läbi kuulates viimase veerandini jõudes väsinud ja tüdinenud, seda enam, et muusikaliselt hoiab Project Dekadenz korralikku keskmist, mitte ei paku nüansse mis iga loo eraldi esile tõstaksid ja ainukõlaliselt äratuntavaks muudaksid. Hea, aga seda vaid žanrisiseselt.

Palju juttu on keerelnud ka plaadi DIY aspektide ümber, kuid siingi näitas bänd üles vähest (tõsi küll tingituna ajanappusest) originaalsust. CDR-i paindlikkus lubab ellu viia tuhandeid ideid plaadi pakendamise ning välise külje disainimisel ja seda teades tundub arvutis kõrvetatud markeriteksti ning mustvalge koopakaantega reliis liiga tavalisena. Pudel punast spray värvi, paar ruutmeetrit kartongi, käärid ning liimituub oleks mitmeid kordi tugevama isikupärasema jälje jätnud.

Aga kuulake ise ja otsustage, sest Project Dekadenz on albumi tasuta jagamiseks netti riputanud. Ning saate uurida ka kujundust, sest loosin välja ja saadan postiga võitjale koju ühe bändi esikreliisidest. Viimase saamiseks mine Trash Can Dance´i Facebookilehele ja jäta sinna või saada meilile gtm242(ÄTT)hot.ee vastus küsimusele...

et mis stiili mussi Project Dekadenz spetsiifiliselt viljeleb?
 Vastusevariante annan seekord neli:

1. A-Beat
2. B-Beat
3. C-Beat
4. D-Beat

Vihje vastusele leidub all pool ja loos lukku 2 nädala päast. 

Viriseks väheke veel selle üle samuti, et alla laetavas folderis puuduvad korralikud mp3 failinimed ning seetõttu kuulab iga mees vastavalt oma arvutiprogele selle plaadi lugusid erinevas järjekorras. Kas see muidugi tähtsust omab, aga ikkagi.

SSX

SSX vuhiseb tagasi videomängumaastikule. Kaua tehtud, aga kaunis viletsake teine. Rohkem mägesid, rohkem pildiilu, aga vähem hinge ja vähem lõbu. Mäed seekord ehitatud pooleldi loodusest saadud info põhjal. Topograafiline satelliidiinfo jms. Saab võidu mäest alla sõita. Saab ka punktide peale trikke teha. Kel kõige rohkem punkte, võidab. Lisaks uued väga magedad ellujäämisrajad ja asünkroonne mitmikmäng.

Kaugelt on näha, kus lugu hapuks läks. Arendajad nokitsesid oma stiili mängu teha. Too oli nagu Call of Duty lumelaudadega. Fännid hakkasid selle peale räuskama ja ahne EA lasi mängu ümber teha. Lõpptulemus on selline, nagu ta on. Pole ei lind ega kala. Lumelauaralli ja trikitamine on veel enam-vähem, aga need ellujäämised on puhas rämps. Kuna mängijal on võimalik väga paljudes kohtades ennast surnuks kukkuda, siis saab lihtsuse huvides aega tagasi keerata. Mis on lihtsalt laisk viis öelda, et mäng on sitasti ehitatud.

Selline poolvedel tarretis siis. Ainult väga andunud fännid võiks oma eurosid selle eest letti lüüa.

Tallinn Daggers - 10 Demo

Tallinn Daggers - 10 Demo
Trash Can Dance 2012
TCD16 kassett

A kokku 21.18 :

1. Good Bad Not Evil (Riot! Riot!) 3:49 
2. Highs and Lows (demo) 4:15 
3. Step Into the Light (demo) 3:35 
4. Fierce People (demo) 4:01 
5. Science Never Sleeps (instrumental demo) 5:20 

B kokku 22.03:

1. 2 Nights in Tallinn (demo) 3:44 
2. Good Bad Not Evil (single version) 3:49 
3. Nation of Ulysses (instrumental demo) 4:09 
4. Nothing There (demo) 3:27 
5. Tokyo My Love (instrumental demo) 6:42 

Kestvus kokku 43 minutit ja 21 sekundit.
Tiraaž 40 tk.

Paar kuud tagasi asusin otsima Tallinn Daggers´i kunagisi mp3 netisingleid Highs and Lows ja Good Bad Not Evil ning avaasitasin nördimuseks, et need on autori poolt maha võetud. See pani idanema idee, et kui TD ei soovi enam oma esimesi muusikapalu avalikult jagada, siis järsku on nad nõus neid nüüdseks siis juba haruldusteks muutunud träkke kassetil reliisima. Lisaks veel kraami mis avalikkuse ette jõudnud ei ole, live-lõikeid, remikse, demosid ja veidraid versioone. Tutvustasin oma ideed Ardo Kivile ja viimane haaras sellest kohe kinni, tuhnis arvuti kõvaketastel ning leidis 14 pala, millest mõned kõlanud vaid kontsertidel, paarist-kolmest on hiljem kohendatud mõni tuntud hitlugu ning üks suisa ajast kui Tallinn Daggers´it veel ei olnudki. Tegin valiku, kus jätsin raske südamega välja 5 demolugu ning lisasin Good Bad Not Evil singliversiooni ning tulemuseks on see kassett mis sisalduva metarjali mõistes meenutab kuulsate bändide rare trax & demos bootleg üllitisi. Kuna Tallinn Daggers on tänu Kaarel Nõmmiku töödele alati silma paistnud väga maitsekate ja tasakaalukate plaadikujundustega, siis tekkis idee minna kassetiga teise äärmusesse - teha vastupidiselt hoopis inetu ja labane kujundus. Sellest siis ka verd tilkuvad pistodad, Tallinna klišeelik siluett, konarlik logo ning "kogemata" sisse lipsanud vead. Suur tänu Ardo Kivile, tänu kelle vastutulelikkusele ja mõnusale pop-muusikale käesolev rariteetide kogumik üldse võimalikuks sai.

Kasseti hind käest ostes 3 eurot. Posti teel lihtsaadetisena lisandub 1,5 eurot. Kui huvi on, siis küsige meili teel gtm242(ät)hot.ee. Head Eesti muusikat ei ole kunagi liiga palju!

Treasure Inn

Treasure Inn - Jing Wong 2011

FaceBookis käib mingi Timeline´i nimeline koll ringi, aga mind õnneks veel puutunud ei ole. FB Trash Can Dance lehel tegi küll puhta töö, muutis kõik nii popiks ja noortepäraseks, et minu silmad ei leia sealt enam midagi üles, et kus on viimane postitus ja kus eelviimane ja kus on mu sõprade kommentaarid? Igal juhul nüüd käis see Timeline või mõni ta vendadest ka Bloggerist üle ning see layout kus ma hetkel seda postitust kirjutan, on võõras ja harjumatu, isegi sedavõrd, et kirjutamise isu kadus paariks päevaks sootuks. Paar bug´i ka veel sees - no masendav! Sunnin end siis nii pool vastumeelselt üht postitust valmis kirjutama, vast mida rohkem klahve toksin, seda kiiremini uue jubedusega harjun.Loodame!

Treasure Inn - uuem wuxia kui tugev klassikaline ülesehitus pidi võistlema odava labase noortenaljaga. Stoori meeletult hea, karakterid väga tugevad ning õhtustiku ning tegevuse peenemad nüansid kõik paikas, aga siis jälle hüppab sisse mõni kerglane arvutifraafikaga sätitud nali a´la Scary Movie 6 ja kiskus üldmuljet alla. Õnneks siiski nii traditsiooniline wuxia komöödia ja korralikud armusasipuntrad, et hea tunne jäi ikka peale vaatamist sisse. Halbade moodsate naljadega korralik traaditantsufilm. 3,5/5

Noori armunuid.

Demon Spies

Oniwaban - Takashi Tsuboshima 1974

Grupp äsja karmi ninjakoolituse lõpetanud noori saadetakse võimuka ja iseseisva üliku valdustesse, et nad uuriksid välja relvapeidiku ning hävitaks selle. Nimelt kardab shogun, et läänest toodud püsside abil võib isand Shogen liiga võimuahneks muutuda. Viis noort saadetakse teele, kuid samas mängib shogunaadi "luureülem" mitme otsaga mängu, reetes oma alluvaid vastavalt sellele kuidas salaplaanid ette näevad, sest ohverdades ühe võivad teised taas salajases infiltreerumises üliku majapidamisse, saada eelispositsiooni. Ühesõnaga eesmärk pühendab abinõud ning noored spioonid on kõigest väärtusetud etturid laiemas mängus.

Azumi demonstreeris noorte salamõrvarite koolitus, aga Demon Spies teeb seda veelgi verisemalt. Kazuo Koike mangal põhineva filmi esimene kolmandik näitab julmusi, kus noored seatakse mitmete katsete ette, et vormida neist efektiivseid tapjaid, shogunaadi teenistuses olevaid näotuid "deemoneid". Deemonite elufilosoofia, kui nüüd nii saab nimetada, oli väga intrigeeriv ja seda oleks meeleldi näinud tugevamalt läbi linaloo kandumas. Näotud deemonid said aga peagi näo ning põnevus kandus salaplaanidele, et kuidas mängitakse end eesmärgile lähemale ning kes reedab keda ja mis kasu iga lüke missioonile saadetule annab. Seetõttu saabus lõpuga ka pettumus, et mitte suur ja võimas salaplaan ei andnud tulemust, vaid lihtsalt mindi teradega veristama. Nii mitmed topeltmängud oleksid pidanud targema lõpptulemuse andma. Vähem verd ja rohkem nutikust! Aga mis seal ikka, lõpuks ju tegu pulpiliku põnevusfilmiga mis kegre exploitation mekiga, ehk siis pritsis verd, lendas jäsemeid ja aeg-ajalt paljastus ka kellegi rinnanibu. Meelelahutusfilmina väga hea, ajastukeskse spioonithrillerina natuke kesina. 3,5/5

Deemonid maskidega ja ilma.

Enemy Mine

Enemy Mine - Wolfgang Petersen 1985

Peatselt linastuv ulmepõnevik "Prometheus" pillub nii palju promomaterjali, et varsti mattub film selle alla ja keegi enam ei saa arugi, et kust algab film ja millega lõppevad reklaamklipid, trailerit reklaamivate teaser trailerite pre-teaser trailerid ja terved serveritetäied netilehti mis seletavad iga kosmoselaevas oleva mutri ja poldi täpset otstarvet, rääkimata siis soomukite detailsetest joonistest mille järgi iga mats saaks kodugaraažis ühe Wayland´ i pool transfiormer - pool haagissuvila valmis ehitada. Viimaseid olen ise ka piilumas käinud, aga tööriistade puudusest, ajanappusest ja kõikehõlmavast laiskusest tingituna ise veel olohoones kosmoseraketti kokku ei pane. Küll aga imestan pidevalt, et kuidas on jaksatud palgata tööle 1001 inimest kes tegelevad vaid filmi ümber loodava müüdi tekitamisega, joonistavad näppe verele, et luua millimeetrite täpsusega tehismaailma.

Enemy Mine valmis aastal 1985 ja siis kõlbas sellestki, et panna paar taldrikut taeva tiirlema nimetades neid kosmosejaamadeks ja kosmoselaevadeks, toppide tähesõdalastele selga fetišipoodidest ja tsiklivarustusega kauplejatelt saadud tagisid ning lõpuks pista astronaudile pahe tühi ümar akvaarium. Prügimäelt sai veel lisaks imelikku rauakolu, haiglakorruste vahel sõitev lift asendas orbitaaljaama tasandite vahel kulgevat tõstukit ning filmipaviljoni santehnik kruvis paarist torust kokku tulevikurelvi. Mina vaatasin lapsena silm punnis ja mõnus oli ka nüüd. Isegi ilma selleta, et boonuste hulgas leidus vaid theatrical trailer ja teaser trailerist ei olnud haisugi. 3/5

Hoiatan ette, et poliitkorrektsust siit filmist otsida ei tasu, sest pahasid tulnukaid mängivad mustanahalised näitlejad ning film demonstreerib ka tulevikuvalitsuse tolereerivat suhtumist tulnukate orjastamisesse, see tähendab aga ümber kantud tähenduses afro-ameeriklaste taasorjastamise propageerimist.

Beautiful Darling

Beautiful Darling - James Rasin 2010

Warhol on ikka nii ikoonilise tähtsusega mees, et tundub justkui igast Factory´st läbi jalutanud tüübist on võimalik teha mängufilm või dokumentaal. Ja ei pea ma silmas neid Biskviidi taoliseid tüüpe või velvet undergrounde kes oleksid kuulsaks saanud ka ilma Warholi´t tundmata, vaid just igatsorti kauneid lilleliblikaid, veidraid narkareid ja muid priileivasööjaid. Candy Darling tundus just viimaste hulka sobivat, sest kuigi dokumentaalis toonitati kui pühendunud ja töökas ta oli, jäi lõpuks ikka sellest õnnetust riistaga tsikist mulje kui isikust kes läbi elu vaid glamuuris särades kõndida püüdis.

Minu jaoks oli see dokk ühesõnaga inimesest kes oli mitte keegi ja, et teda fännasid kuuekümnendate lõpus kõik nimekad kunstnikud ja rockstaarid, ei anna lisapunkte juurde. Dokis oli peamiseks tegelaseks üks tõsiselt kiindunud fän, kes omal ajal kuulsaima transvestiidi sabas sörkis ja nüüd ta eluloo vardjana ametis on. Nii pühendunud mees, et lasi oma iidoli matta oma pere hauaplatsile, et ise ka kunagi saaks oma ülistusobjekti kõrvale viimasele unele. Friik mees, müts maha sellise obsessiooni ees! 2/5

Chick with dick superstar!

The Arcane Sorcerer - The Mysterious Enchanter

L'arcano incantatore - Pupi Avati 1996

Noore tüdruku võrgutamise ja abordile sundimise eest ootab noort tudengit vahistamine. Oma naha päästmiseks näeb ta ainsa pääseteene veidra naise poolt pakutavat töökohta erasekretärina, mis viib ta kirikuametist pagendatud filosoofi ja teadlase maal metsade ja välude keskel asuvasse suguvõsalossi. Esimese tööna tuleb maha matta oma eelkäia sellel ametipostil ja asuda siis maailma suurimat esoteerika ning nõiakunstikirjutisi sisaldavat raamatukogu hooldama, tuues tõvevoodis peremehele kätte soovitud eksemplare. Ühes noormehe saabumisega algavad ka müstilised kummituslikud lood ning koos asutakse raamatutest leitavate maagiliste juhendite abil vaimu välja kutsuma, viima täide unistust mis on elutee lõpul oleva usumehe jaoks alati eesmärgiks olnud.

18. sajandisse paigutuv okultistlik müstikalugu - täpselt selline teema mind koheselt köidab. Ja Arcane Sorcerer oli linalugu mis mu ootused pea sajaprotsendiliselt täitis. Siin oli ajaloohõngu, maagilisi toiminguid, mustade jõudude teenimist ja viiteid salaseltsidele, aga ka kogu ajastu mõttemallide peegeldumist, kus teadus ja religioon käisid käsikäes ning teispoolsuse jõud panid küll ristimärki tegema, kuid samas utsitasid tagant ka puht teaduslikku uudishimu. Oli ju ka tuntud pedukristlasest füüsik Newton suur salateadmiste meister ning vankumatu usk Jumalasse ei takistanud tal ka Saatanalt teadmisi välja meelitada.

Kuigi käesolev film annab käega katsutava kinnituse, et tegu on fantasy filmiga, jäävad (jäetakse) piirid siiski häguseks ning lõpuks otsustab vaataja ise, et kui palju nõianippidest kasu oli ja kas nähti tõesti kummitusi, või viskas ajastule iseloomulik ebausk vimkasid sisse. Minule meeldiks mõnes kohas silm kinni pigistada ning viimast varianti uskuda, sest sellisel juhul oleks stiilse kummitusfilmi asemel stiilne ajalooline kuva. Hägusest lõpust hoolimata hea müstiline põnevik. 4/5

Ma ei oleks sealses iidses tornkindluses päevavalgelgi julgenud olla, saati siis öösiti küünlavalgel ringi joosta kui kõrvatoast kostub olematute naiste laulu ja all raamatukogus luusib ringi kellegi tundmatu astraalkeha.