War of the Arrows

Choi-jong-byeong-gi Hwal - Han-min Kim 2011

Film mis pani mind täna terveks päevaks mõtlema ja mõtlema just selle üle, kuidas oleks saanud paremini teha, mis oleks tulnud välja lõigata ja mida juurde panna või tugevamalt toonitada. Materjal Han-min Kim´il käes oli ääretult hea ning ilma suurte raskusteta vormitav. Stoori ülimalt universaalne, sobis 17. sajandi koreasse, aga vabalt võiks tegevuse kanda ka paartuhat aastat varasemasse egiptusesse, või põhja viikingite manu, sakside-normannide võitustandrile või kasvõi feodaalsesse jaapanisse. Kultuur mis kasutas vibu, see on ainus eeldus. Muidugi tulevad sisse peened nüansid nagu erinevad vibulaske tehnikad ja käesolev film tutvustas neist ühte mida minu silmad nägid küll esimest korda, kuid eks sellistki oskust annab vastavalt paikonnale peenelt paika timmida.

Noor ärahellitatud ülikupoeg saab riigireetmise eest mõõga alla minevalt isalt kaasa perekonnareliikviana säilinud vibu ning kõva käsu nooremal õel silm peal hoida. Poisist kasvab kibestunud ja väheke riiakas kütt, kes riigiametnikust kasuisa seltskonnale armastab hoopis talumeestega metsas jahti pidada ning sisustab kogu oma vaba aja, et õppida järjest paremini käppa vibulaskmisekunsti. Neiust on aga sirgunud kaunitar ja see ei jää märkamata kasupere seaduslikule pojale. Elusaatus veab aga mujale ning peagi leiavad noored armunud end manšuurlaste orjaleerist, kannul röövleid nooltega ükshaaval noppib hoolitsev vanem vend.

Sellega sai filmi kohustuslik sissejuhatav osa läbi ning algas ülipinev action kus üks mees metsas asub vaikselt tapatööd tegema, vahest rünnates, aga valdavalt vastase ülekaalukate jõudude ees põõsasse silgates. Mitmed hästi kruvitud ülipinevad momendid, põhimõtteliselt nagu vaataks snaiperifilmi kus optilise sihikuga poolautomaatse asemel on lühike kumer korea tüüpi vibu ja kui läheb tulevahetuseks, siis tina asemel lendavad hanesulest sabagdega nooled . Vaataks nagu Rambo: First Blood´i, kus üks mees metsas püüab tagaajajaid maha raputada ning jõudumööda teise ilma saata. Siinkohal kergitan lavastaja ees kaabut, sest jõutasakaal ei olnud üldsegi nii peategelase kasuks ning vastasteks olevad vibulaskuritest eliitsõjaväelased andsid ikka korralikku valu. Iga nool ei tabanud, iga lõks ei töödanud, iga tapmine oli piisav väljakutse, et põnevus kogu aeg püsiks ja filmi viimased tund aega ka püsis.

Kondikava oli tugev ja toores, aga mitmed sinna peale ehitatud stseenid kandsid taas seda tänapäevase korea kino kommertslikku maiku, eks mängisid klišeedel ning läksid püüdes olla ägedad, vastu reaalsusele. Lihtsustatult võib öelda, et koristage ära neiu, tiiger ja kohustuslik mees-mehe vastu lõpuaction, lisage selle asemel vibumeest jälitavatele isikupärastele hiinlastele väheke rohkem teavet andvat taustatooni ning on võimalik teha kompromissitu põneviku hingeliselt murdunud kütist, kes läbi õigustatud tapatöö leiab lunastuse. Palju mõnusaid vibulaskmisnippe ja tip-top põnevus metsas jooksmiste-põgenemiste ajal, kuid kohe kui nooled tuppe jäid, läks tihti piinikult tavaliseks. 3,5/5

Täitsa rusikareeglina saab öelda, et kui nooled üles korjatakse, siis on tegu hea ajaloolise filmiga. Käesolevas loos nopiti valdavalt nooled üles ja kui ei, siis vähemalt ühel korral oli selleks ka põhjus.