Letter Never Sent - Неотправленное письмо

Neotpravlennoye pismo - Mikhail Kalatozov 1960

Neljane grupp, kogenud ekspeditsiooniülem, kaks noort armunud ülikooli just lõpetanud geoloogi ning kütt, "visatakse" helikopterilt Siberi taigasse, et nad saaksid kogu suve teostada proovikaevamisi eeldusel, et leiavad teemante, mille abil on võimalik arendada rahumeelset nõukogude teadust. Üllad eesmärgid kõigil neljal, aga kalliskive ei paista, ega paista. Ülemus satub masendusse, noorte meeli valdab aga muu, sest punaveteranist kütt armub noorde geoloogist neidu ning püüab viimase poisssõbraga tüli kiskuda. Lõpuks kannab töö vilja, maapõu paljastab oma aarded ja viinapudel korgitakse tähistamiseks lahti. Hommikul äratab geolooge laagri ümber möllav metsatulekahju ning grupp asub meeleheitlikule läbimurdele, põgenemisele sügiskuivas taigas imekiirelt levivate leekide eest.

Mikhail Kalatozov´i film oli nõukogude inimese kangelaslikusest, inteligentsusest, vaoshoitusest, aga ka temperamentsusest ning hulljulgusest. Taigasse saadetud esindasid justkui kommnoorte kõiki positiivseid külgi, käitusid vastavalt sellele ning surid vastavalt sellele. Idealistlikus ja kerge propagandamekk häirisid, kuid film oli kinelt ilus ja lõpu poole ka kaasakiskuvalt põnev. Esimesed sööstud läbi põleva metsa olid väga naturalistlikud, puud tõesti põlesid ning näitlejad olid, kui mitte just surmasuus, siis vähemalt ohtlikus situatsioonis. Oleks muidugi võinud inimhinge tumedamaid külgi, mida nälg, väsimus ja lootusetus võivad vallandada, rohkem näidata, anda realistlikuma inimlikuma pildi, kuid lõpu poole nautisin võitlust ellujäämise nimel ka puhtalt kangelaslikkuse vaatenurgast. 3,5/5

Kogu filmi ajal ei saanud ma üle sellest, et helikopterilt anti grupile kaasa väga nirult varustus mis põhimõtteliselt mahult oleks pidanud sisaldama vaid paberosse, kuid olematust moonast jätkus terveks suveks ning isegi põgenemisel kaasa haaratult toitis seljakotitäis kolme inimest mitmeid nädalaid.