Underwater Love

Onna no kappa - Shinji Imaoka 2011

Esimestes kaadrites seletatakse kenasti ära, mis elukas on kappa. Põhimõtteliselt kümne sekundiga saab selgeks, et film on mõeldud lääne vaatajale, sest jaapanlasele poleks vaja tutvustada nende rahvapärimuse kõige tuntumat ning populaarsemat yōkai monstrumit, veeolendit, kes on igaühele lapsest saati tuttav, kuna terve maa on neid täis. Igas järves, jões, tiigis ja kraavis elab üks ning kui lased pesukausi vett täis ja jätad selle ööseks õue, võid kindel olla, et hommikul on mõni üksildane kappa selle oma koduks valinud. Läänes oleks võrdväärne sõnaseletus see, kui "Lassie" algustiitrites kirjeldataks, milline loom on koer: neli käppa, haugub ja posti juures kergitab jalga.

Niisiis, kuna film on suunatud lollidele gaijinidele , võib pakkuda mida iganes, sest mingil kummalisel põhjusel omab sõnapaar "jaapani kino" ikka veel maagilist mõju ning mida veidram film, seda rohkem valgenahalised kinoistmeil silmi pööritavad ning kiidavad. Antud juhul pakutakse ahvatleva “Made in Japan” sildi all Jaapanis linti võetud, kuid tegelikult kavalate ümmarguste silmadega meeste tehtud filmi, reklaamides seda kui pinku muusikali. Ning ovatsioonitorm tõuseb, sest kõik tõusva päikese maalt saabuv peab ju tingimata hea olema.
Ma ei vaidle sildistusele vastu. Tegu on tõesti odava muusikaliga pesuehtsas pinku vormis, mis on linti võetud kõiki traditsioone järgides, ehk siis napi võttegraafiku ning rahakotiga. Tüüpiline jaapani seksufilm ebatüüpilise looga, mis imehästi sobib ekraniseerimiseks, seks-stseenid kõik kenasti sees ja rahva ees ning pikkuski sinna keskmise kanti. Kõik on justkui olemas, kõik on paigas.

Puudu on aga hing, sest tegu on kunstlikult loodud nähtusega, millele juba enne võtete algust plaaniti edu maailma filmifestivalidel ja arthouse kinodes. Siinkohal eemaldub asi pinku kui sellise olemusest. Jaapani seksfilm on kiirtarbekaup, mis heal juhul jookseb väikestes kinosaalides, kuid valdavalt läheb otse videolevisse ja sinna ka ununeb. Tootmine on tihe ja vaid üksikud nimed tõusevad tähtedena esile.

Juhtub sedagi, et sekskomöödiatega alustanud lavastaja hilisem kuulsus meinstriim- või autorikinos tõstab unustusehõlmast aastakümneid varem vändatud linalugusid, aga iga IMDb-st leitava pinku-lavastaja nime taga on kümneid filme, mis pole kunagi andmebaasi jõudnud. Näiteks hiljutine Oscari-võitja Yōjirō Takita on lavastanud üle kahesaja linaloo, millest valdav enamus on just kergemeelsed tissifilmid. Viimaste kohta on üliraske infot leida, sest pisižanri sõel on nii tihe, et valgusvihku pääsevad üksikud kinoteosed.

Edukas pinku-film võib obskuursete seksuaalperverssusete, koomika ja vägivalla kõrval läbi lüüa ka tänu õnnestumisele muudes žanrites nagu romantika, peredraama või tihti esinev pila peavoolukino ja popkultuuri aadressil. Aga kuigi iga tuntuks saanud roosa film pakub midagi uut ja teravmeelset, võib laiema kinostandardi kaaluga kaaludes ka nii-öelda läbimurde saavutanud teos tihti keskpärane paista.

“Veealuse armastuse” puhul tulid paksud saksa produtsendid Jaapanisse, palkasid tuntud näo lavastama, rääkisid helitaustaks ära hipsterbändi ning kaasasid idas ilma teinud operaatori asjal mitmes mõttes silma peal hoidma. Lihtne edu valem ju: teeme kõik täpselt nii nagu Jaapanis tehakse, ehk siis mõned päevad filmimist, paar päeva lõikamist, lavastajale kuupalk, näitlejaile tasuta võileib ning operaatorile võimalus end kaamera ees igast küljest näidata ning tarka juttu puhuda (millest viimane täie tõsidusega on kinni haaranud). Kokkuhoitud rahapakid aga investeeriti reklaamikampaaniasse, kuigi filmikarbis on rull kõige tavalisema keskpärase pinku-filmiga (see ei tähenda otseselt halba, sest sellised need tavaliselt ongi), mis ilma kõmuta jääks videolaenutuse tagakambrisse, heal juhul filmifriikide hetkesähvatuseks.

Ideaalis oleks võinud värvata kümme lavastajat, kes väntavad nädalaga kümme filmi ja siis parima valida, võib-olla isegi paarist-kolmest linaloost kokku miksida. Egas sexploitation kinos keelatud ole. Siin aga mindi kohe täispanga peale ning nüüd tuleb bluffida, et saaks lihtlabase soldatite paariga võiduraha koju viia.
Esmatutvuseks pinku-kinoga ma “Veealust armastust” kohe kindlasti ei soovitaks, sest keskpärase filmina võib see kinnistada arusaama žanrist kui lihtlabasest, isegi igavast seksijandist. Võtke parem lahti DVDsid reliisiva ameerika kompanii Pink Eiga koduleht pinkeiga.com ja valige sealt midagi. Nemad on juba koorinud vaataja jaoks piima pealt koore ning pakuvad vaid parimaid veidrusi sellest pisikesest kinonišist. Lihtsalt kerget ajaviidet “Veealusest armastusest” aga leiab.

 Ja kappa peenist näidatakse ka.

Arvustus kirjutatud Kinoleht La Strada jaoks.