Varrak 2012
Väge meeldiv lugemine, sest raamatu peale on vaid mõned majad mida ma ei tea ning üsna mitme kohta võiksin ise samuti lugusid jutustada, et kes sõpradest on seal elanud või kuidas seal kunagi pummeldamas sai käidud. Jaan Klõšeiko alustas minu enese kodukandiga (olen sündinud Koidu 68, elanud koidu 109 ja elan hetkel Koidu 20), mille ajalugu ja inimesed juba lapsest saati tuttavad. 6 aastaselt kolisin Faelhmanni tänavale ning kui jutujärje võtab üle fotoraamatu koostaja Ilja Sundelevitš, siis temagi mälestustega seotud majad on mulle tuttavad. Vahepeal pakub Paul Rogers tehispunnitamist ja proovib artistile kohaselt suurt kunsti välja pingutada nii, et parem jätke leheküljed 84 kuni 135 kohe heaga vahele, kui te just ei taha tunnet ja tuju rikkuda. 136-ndalt alustab oma mälestusi Peeter Laurits ning tema lemmikhooned on taas mu noorpõlve seikluskandile üsna lähedal, sealgi hoovides hullatud ja hulgutud ning kunstnikust kümme aastat nooremana, jagan ometigi hulgaliselt samalaadseid meenutusi nii seoses esile toodud majade kui ka ajastuga. Tanja Muravskaja puhul aga nautisin tema jutustamisoskust. Väikeste, kuid nii tähtsate ja paljuütlevate nopete kogumit. Minu jaoks väga nostalgiline ja mälestusi üles kergitav kogumik tekste ja fotosid. Tänud tegijatele!
Ülemisel pildil Jaan Klõšeiko raamatuga. Foto autor Anu Trubetsky.
Alumisel pildil foto mu nüüdse elukoha valmimisest. Foto Rannala Ehituse kodulehelt.
No comments:
Post a Comment