Olion 2005
Robert Frederick Opie on kodukootud kirjanik ja uurija, rohkem nagu giljotiini fän, kui tõsimeelne ajaloolana. Kindlasti ei paku ta väära informatsiooni, kuid teeb kõike seda konarlikult, hüpates ajaloolisel nivool ning peatudes lähemalt ühel detailil, ignoreerides samas teist samatähtsat. Kõige tagant kumab veel läbi kummaline giljotiini jumalikustamine, paar korda ehmub vist ise samuti, et nii soojad tunded talle selle seadme vastui ja siis võtab tagasi, kuni lõpuks tehakse selgus majja. Prantsuse giljotiin oli hea ja kasulik giljotiin ning paha giljotiin oli natsigiljotiin. Fakt, et Kolmanda Reich´i ajal Saksamaal giljotiini kasutati, peseb kogu süüst prantslaste hoogsa peadenoppimise, sest natsigiljotiin oli paremas töökorras olemisest hoolimata üdini negatiivne nähtus, kuni selleni, et kirjanik lubab endale natsigiljotiini kohta iseloomustavat sõna "inetu". Prantslaste kätetöö on ilus, sakslaste tõhusam masin (leiutise töökorras oleku ja timuka tõhususega mõõdetaksegi giljotiini väärtust) oli inetu. Raamatu huvitavaim osa käsitles Pariisi timukaperekondi ja suguvõsasid ning väga intrigeeriv oli ka lõik tsirkuseklounist kes ühes väikelinnas oma giljotiini üles seadis ja "revolutsioonovaenlasi" asus tapalavale toimetama. Muidu kuiv ja krobeline, kuid oma raamatulaada 1 eurost hinda siiski väärt.
Alumistel piltidel inetu saksa giljotiin.
Ma ei leidnud hetkel raamatut kontrollimiseks üles, aga Christopher Lee kirjutas oma memuaarides, kuidas ta onu viis teda lapsena Pariisis avalikku giljotiinihukkamist vaatama; pärast tuli välja, et see oli viimane seesugune.
ReplyDeleteViimane avalik giljotineerimine oli 1939, ehk Lee oli siis 16-17 aastane. Aga nagu ma raamatust aru sain, siis ega seal hiljem enam suurt näha polnud kui just naabermaja katusele ei roninud.
ReplyDeleteGoogeldades leiab igasuguseid asju:
ReplyDelete"On June 17, 1939, Weidmann was beheaded with the guillotine in Versailles, outside the prison Saint-Pierre. The "hysterical behaviour" by spectators was so scandalous that French President Albert Lebrun immediately banned all future public executions. Film of the execution was shot from a private apartment adjacent to the prison. British actor Christopher Lee, who was 17 at the time, witnessed this execution."
Well, uudishimu ajaks lõpuks mind ka sellist asja uurima, kuigi võin siin mõelda mida tahes.
ReplyDelete