Medea

Medea - Pier Paolo Pasolini 1969

Selliste filmide puhul meeldivad mulle kohe hirmsasti stilisti töö, ehk siis kuidas on loodud rõivad ja ehted, mõeldud välja kombestik ning valitud võttepaigad. Klassikalist kreeka müüti võib ju vastavalt tarbele väänata ja käänata ning kõik ei pea kogu aeg tuunikates ringi jalutama, igat moodi müstilised poolenisti ajastu ja poolenisti ulmelist moodi taga ajavad kehakatted ning käitumismallid on igati teretulnud. Nautisin kohe südamest loodud maailma kui sellist mis ühtaegu kõlbab kuvama aastatuhandete tagust, kuid võib vabalt olla ka post-apokalüptilise maailma stiiliks, näiteks Mad Max 3 maailm tuli siin üsna eredalt silmade ette. Stilistika viis pluss.

Stoori ise aga oli nii vedel, et ajas haigutama. Pasolini tahab ikka kunsti teha ja ilu alla kühveldatakse loo sujuvus ja edasi kandev põnevuse sügelus arvates, et filosoofilised mõtisklused ning Maria Callas on piisavad ühe filmi jaoks. Viimane kusjuures minu arust üldse ei sobinud siia linaloose, aga tema ümber kogu tsirkus keerleski, isegi nii palju, et DVD boonuseks on näitlejanna täispikk eluloodokk. Väljast ilus, ehk siis ni kinematograafia kui maagilis-müstiline ritualistika ning stilistika, kuid sisemiselt stoori poolest veniv ja haakepinda mitte omav suure kunsti tegemine. 2,5/5