Master and Commander : The Far Side of the World

Master and Commander: The Far Side of the World - Peter Weir 2003

Innustust saades käesolevast mereseiklusest otsustasin hommikul kõmpida raamatupoodi ning osta ära William Goldingu «Teekond maailma lõppu» sarja kolm dramaatilist mereseiklusromaani mida olin juba paar korda varem riiulitel näppimas käinud. Jahmatuseks selgus aga, et sarja viimane osa on täiesti põhjalikult igalt poolt läbi müüdud! Tegu kompaktse teosega kus varasemaid raamatuid lugemata on võimatu viimast, sarja kolmandast, täit selgust saada, aga ometigi on ostjaskond eelistanud just romaanisarja mitte just kõige põnevamat (otsustades teleseriaali järgi) lõppu. Arvatavasti oli tiraaž väiksem, aga eks ta muidugi veider ole, et kaks esimest osa vedelevad allahinnatud raamatute riiulil ja kolmandaga on kõik. Jätsin siis esialgu ka kaks esimest ostmata ja lahkusin poest Peter Englundi "Sõja ilu ja valuga" ning Suvrovi mälestustega tema õpingutest GRU luurekoolis.

Paar kuud tagasi sattusin lugema niinimetud püssirohuahvidest, ehk noortest poistest kelle ülesanne oli lahingu ajal püssirohulao ja suurtükkide vahet jooksmine ning laengute kätte toimetamine. Plahvatusohtlikkuse tõttu ei hoitud varulaenguid suurtükkide kõrval ning pea iga lasu jaoks oli vaja uus tuua. Samuti laadisid noored poisid musketeid, vedasid tekkidelt eemale haavatuid ning kustutasid tekkinud tulekahjusid. Vabal ajal oli neil jungapõli, ehk siis küürisid laeva, pesid pesu ning teenindasid ohvitsere ning laeva vanemaid madruseid. Avalik saladus oli samuti, et neid kasutati seksuaalselt ära ja kuigi sodoomia oli laeval rangelt karistatud, vaadati tihti sellistele asjadele läbi sõrmede.

Põhjuseks, nagu selgus artiklist, oli poisikeste sünnipära, kellest suurem osa oli nii vaestest peredest, et oma kohaloluga laeval ei omanud nad mingit staatust. Paljud olid röövitud või juba orjadena laevadele müüdud ning nende hukkumise protsent ühel haiguste ja lahingutega merereisil nii kõrge, et vaesed lapsed ei saanud kuidagi kellegi hinge külge hakata, kui juba järgmises sadamas laaditi merre heidetud laipade asemel peale uued kambad kehvikulapsi. Powder Monkey´de osakaal võis küündida ühe kolmandikuni meeskonnast, aga kui hilisteismelised välja arvata, siis umbes viiendikuni laeva meeskonnast, suremusreit oli aga nende seas kõrgeim. Juhtus tihti, et neid isegi ei kantud laeva hingekirja ega nende surm kajastunud logiraamatus ning seelõbi polegi need traagilise saatusega väikesed meremehed meresõja ajaloos nii esil kui peaks.

Käesolevas filmis olid need küll olemas, kuid meeskonna suhtarvuna vähemuses kui reaalse ajalookäsitluse järgi. Samuti olid esindatud aadlike ja rikaste perede lapsed kes saadeti laevale nn. midshipman´ideks, ehk siis tulevaseks juhirolliks elukooli õppetunde saama. Üldiselt võib öelda, et selle "lapsed laevas" teemaga oli korras, he he! Suurepärane mereseiklus kus on kõik vajalik olemas, ehk siis torm ja tuulevaikus, kaotus merelahingus ja võit, heroilised ohvitserid ja mässumeeldes madrused ning ohtralt vett, tuld ja salpeetrit. Isegi ebavajalik evolutsiooniteooria. Võimas merepõnevik mida ikka aeg-ajalt taas vaatama pean. 5/5

Väike netiotsing siiski teatas, et Goldingu "Tuli laevas" üks eksemplar on müügil Krisostomuses ning ka Apollo laes võib veel leida. Täna aga enam jahtima ei lähe, mõni teine päev aga küll.