Filmiküsitlus - Kristi Karro Deathcats´ist

Oli kunagi selline bänd nagu Nevesis. Vist on siiani, aga enam ei huvita. Aeg kulges sellest lihtsalt mööda, sest kolm aastat plaati oodata on minu jaoks liiga kaua ning kuigi live´is on neid lahe näha, ei anna see mulle lõpuks midagi, on need esinemisedki ju kõik sarnaselt head, kinnihaarata aga millestki ei lase. Seega oli mul suur rõõm kuulda, et nooruke Deathcats liigub pidevalt kontserte andes vaikselt reliisi poole, tuleb sellest siis täispikk või EP jagu materjali, ei oma tähtsust. Vähemalt tuleb midagi mida ma omada tahan, kuulata soovin ning tõenäoliselt ka sõbrale kingiksin, sest esialgsed demod ja neid aitava isiku muusikamaitse on piisavaks kinnituseks, et see reliis võib rokkida minu jaoks kuhjaga täis just selle lahtri mida Nevesis pole siiani täita suutud. Deatcats´i puhul räägitakse hype´ist ning tsikkidebändist ja loobitakse sõnu nagu garaažrock, kuid leibeldused jäävad kindlasti teisejärguliseks lõpliku produkti, kui hea tunde ja oskuslike seadete-saundidega rockiplaadi ees, on seal siis pillimängijateks kena välimusega tüdrukud, kiidetakse seda põhjendamatult või püüab mõni neid (vägisi) muusikaliselt kuhugi stiilitäpselt paigutada.

Nimi: Kristi Karro
Bänd: Deathcats
FaceBook: Deathcats
MySpace: Deathcats


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Ma vaatan filme peaaegu eranditult kinos, seega mingeid eriti lahedaid underground šedöövreid soovitada ei oska, aga praegu on lemmikfilmid Aronofsky „Black Swan“ ja Takita „The Departures“ (Okuribito originaalkeeles, vaatasin järgi). Esimene jooksis selle aasta alguses kinodes ja räägib täiuslikkuse all murduvast ülipüüdlikust balletitantsijast (Natalie Portman jee) ning see meeldiski mulle tohutult just peaosatäitja näitlejatöö (ja natuke ikka teiste ka) pärast, mis oli väga väljapoole, haavatav ja ilus. : D

Teine film on jaapani oma ning nägin seda eelmisel aastal (võib-olla üleeelmisel) armastusfilmidefestivalil Tartuff. Räägib pühendunud tšellistist, kes kaotab töö ning asub tegelema surnute ärasaatmisega, mis on nii morbiidne ja elukauge, aga õnneks lõpuks jõuab ta oma elus (ning ka teiste eludes) tänu sellele mingitele lahendustele.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

HARRY POTTER!!!

Ei, tegelikult võiks veel esile tuua ühe mageda õuduka „Piranha“ (Alexandre Aja), mida mingitel unustatud põhjustel näidati augustis öösel Vanemuise ringauditooriumis, ning mis oli nii klišee, mage, rõve, võlts, et see oli hea. Hiljem jõudsime vist tõdemusele, et kogu klišeelikkus oli taotluslik, mis natukene vähendas esmast WOW-efekti. Aga sisu selles, et maalihke tõttu pääseb maa seest välja kari väga rõvedaid inimsööja-piraajasid, kes asuvad kevadvaheajaks järve äärde pidutsema tulnud noori maha nottima. Verd, murdunud kehaosi ja soolikaid lendas pea igal minutil.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Üks mu sõber on välja pakkunud, et kõikidel maailma tervisehädadel on üks põhjus – ei kuulata piisavalt funki. See on nii äge mõte, et ma pean sellega nõus olema. Artistisoovituseks minu kui bassimängija poolt muidugi BOOTSY COLLINS.

Tänan Kristi!

Kaader filmist Piraaja.