Nädal tagasi kinos Talgufilmi vaatamas käies sattusin Kilmiga vastamisi ning meenus, et tema suurepärane Tallinna kilud on mul blogis veel kiitmata. Pobisesin lavastajale kinos paar meelitust kõrva ja need kolm lauset mis ütlemata jäid, lähevad nüüd kirja. Film demonstreerib suurepäraselt kuidas ekraanile saab tuua jutustamisoskuse, mitmekihilise loo mis vaatajad tagant sunnib ja talitseb täpselt nii kuidas see loo vestjale sobib. Kino püüab olla tihti rohkem näitajaja kui jutustaja arvates, et visuaalne kunsiline külg peab olema alati tugevam kui oskus vaatajale arusaadavalt üht head lugu rääkida. Ja mitte vaid head, vaid lihtsalt oskus rääkida, oskus põnevalt jutustada.
Käesolevas linaloos aga tungis just tugevalt esile võime jutustada, haarata vaataja koheselt loo enese võimusesse ja läbi mitme tegelase ning erineva nurga alt lähenemisega, luua ometi meeletult tugeva terviklikkusega mõjuv pilt. Kõhklused kahtlused mis tekkisid eelarvamusena seoses amatöörnäitlejate kaasamise ning üldtuntud legendi ümberjutustamisega, said kähku pühitud ja algas tõeline nauding, sest ega teravaks ihutud satiiri ja peent koomikat igakord õnnestu nii maitsekas vormis näha.
Kõik oli nii vaimustav, et paratamatult hiilis hinge hirm, et ega jumala eest seda lõpus mõne vääratusega kihva keerata ning nii jäin ma sabistades ootama lõpustseeni. Kilmi ja Aarma tulid aga sellestki võitjatena välja ning kuna olin kinos lubanud lõpustseeni järgi hinde panna, et kas punkt rohkem või vähem, siis sai täisskoor just tänu pornokaardile välja teenitud. Suurepärane stooritelling, geniaalselt kokku sobitatud "elulood" tugeva pidava raamiga ning vaimukas satiir meie kui rahva pihta. Tänud! 5/5
Meie!
Tõeliselt sügavamõtteline.
ReplyDeleteTäpselt nii, enam diibimaks ei kisu.
ReplyDelete