Pikku-idis 1994
The Informers on lühijuttude kogumik, kuid mulle meeldis seda siiski võtta ühtse romaanina ning mitte vaid jutte siduvate vihjete ning mõningaste tegelaste tõttu, vaid pigem ülesehituslikult, stiililt mis iga järgmise lehega kogub end järjest suuremaks ja suuremaks. Lühijuttude puhul peaks teoreetiliselt vähemalt iga uue loo alguses nullist alustama, The Informers puhul oli aga tunne justkui loed ühtset teost mis lõpus järjest põnevamaks muutub. See põnevus on muidugi Ellis´elik tühjus ja kõledus, stiil mis portreteerides hingetuid inimesi püüab samuti olla tekstina võimalikult hingetu nii, et alul tekkis isegi kahtlus kas see on lihtsalt halb kirjutamine või geeniuse tahtlik demonstratsioon kus tekst ja tegelased on ühtmoodi pealiskaudsed. Siis kirjutab aga Anne oma koolivennale Sean Bateman´ile võrratud kirju, Carlos heidab õhku paar vihjet ning Maria Minerva vennasbänd astub lavale, ehk leedid ja gentelmenid, lubage esitleda, siin on - LA Vampires. Raamat nõudis vähemalt minult mitmekordset lehtede pööramist, et varasemaid peatükke sirvides aru saada kas mõni hilisema chapteri tegelaskuju on juba varem läbi lipsanud või mitte, ega kirjanik just täit pilti kildudest ladunud, kuid selliseid väikseid detaile mõne tegelaskuju kohta võis noppida mitmest eri jutust ning saada väheke täiuslikuma kujutise kui vaid ühe lühiloo piires seda pakuti.
Bret Easton Ellis
"alul tekkis isegi kahtlus kas see on lihtsalt halb kirjutamine või geeniuse tahtlik demonstratsioon kus tekst ja tegelased on ühtmoodi pealiskaudsed.""
ReplyDelete- Ikka viimast, "American Psycho" stilistiline efektiivsus tulenebki sellest "lähen sõbraga lõunale, tal on seljas Ermenegildo Zegna ülikond ja kannab Oliver Peoples prille, siis lähen koju, meelitan ühe prostituudi vitust roti sisse, saen ta pooleks ja siis suundun jõusaali poole" tüüpi täiesti tühjast ja üksluisest kirjutamisstiilist, mille vahele on siis poogitud lehekülgede kaupa väga räigeid mõrva- ja seksistseene - mis raamatu üldisest toonist johtuvalt siis ka täiesti... ükskõiksena mõjub.
Ja kas mitte isegi Ellise algne kirjastaja ei öelnud ta esimese raamatu kohta, et kui leidub publikut romaanile riista imevatest zombidest, siis miks mitte see avaldada. :)
ReplyDeleteNo olen lugenud vaid American Psihhi ja Rules Of attractionit ning esimeses oli stiil kohe algusest peale väga tuntav ning teises kandis tekst väga hästi kogu tegelaste küünilisust edasi. Käesolevaga oli keerukam, sest tundus lihtsalt tuhm ja isegi sitalt kirjutatud, stiil kui selline ei pääsenud alul kuskilt esile.
ReplyDeleteAsun peatselt filmi vaatama ja loodan, et see on sama "mittemidagiütlev ning pealiskaudne" kui raamat.
ReplyDeleteKas Transformers on parem raamat?
ReplyDeleteTransformer on parem amet!
ReplyDeleteInformersi film ei ole hiire junnigi väärt. Aga kuna Mandy Lane on seal paljas, siis ei tasu ehk vahele jätta.
ReplyDeleteSelle hiire junniga on selline lugu, et mulle tundub küll eelaimdusena, et eriti hea film on. He he!
ReplyDelete