Skinning

Sisanje - Stevan Filipovic 2010

Rada7 foorumis väitis üks filmispetsialist, et Skinned on samavõrra hea kui Rossia 88 ja teine, et Rossia 88 on ikka parem, kuid Skinned täiendab seda ning neid võiks täitsa koos vaadata. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi oli Skinned ikka kordi halvem ja siin toetub see arvamus paljuski klišeedele. Rossia 88 võis kõigi klišeedega (peale selle linalugu hävitava suure viimase) vabalt mängida, sest stiilina kasutatud mockumentary distantseeris lavastaja enese rumalustest, pannes need kaamera ette jäänute isiklike lolluste kontole. Skinned aga toob need koheselt ja otse esile, alustades mitteterviklikust perest pärit noorega kes loeb mein kampfi, näitates skinnikamba prille kandvat taibut kes tegeleb grupi netiväljundi juhendamisega ja lõpetades sellega, et peategelane armub kambajuhi girlfriendi. Normaalse inimese peaks need kaks all olevat screeni põhimõtteliselt skinnifilmi puhul kohe igavusest haigutama panema.

Kogu see skinniks hakkamine oli üks suur jura ning ma ei neela hetkekski alla juttu tavalisest teismelisest kes natuke sirvib natsikirjandust, ronib mahajäetud urgu kus emakaru lahkumise ajal elavad skinheadid, joob kiilakatega paar õlut (just nimelt paar õlut, sest nagu näha, jõid seitse-kaheksa serbia skinheadi end kastist õllest ripakile), tantsib laua peal karjudes: "Milošević, Milošević!" ja on järgmisel päeval kogu Serbia kõige kõvem nats valmis.

See kuradi rahvuslaseks muutumise teema oleks võinud üldse ekraanile mitte pääseda, sest see jutt mis lavastajal peas keerles, selgus alles filmi viimase veerandtunni jooksul. Tark mees oleks oma edastatavast sõnumist ühe tõsise mõtlemapaneva filmi vorpinud, Stevan Filipovic aga libistas end mugavalt piinlikel kordamistel ja tegi prääksatuseks suu lahti alles siis kui sõnum sitakuhja alt enam välja paista ei tahtnud. Rikkus oma võimaluse ühesõnaga. Ja maailma inetuma postri auhinna võib ta ka koju viia. 1,5/5

Slaavi natsid.