Tuesday, August 02, 2011

Investigation of a Citizen Above Suspicion

Indagine su un cittadino al di sopra di ogni sospetto - Elio Petri 1970

Toimub mõrv. Kogemata, poolkogemata või meelega ei omagi nii suurt tähtsust. Tapja on vaatajale koheselt teada ning pisut pakutakse ka võimalikke motiivijätke, kuid tähtsust omama hakkan mõrva järgne tegevus.  Nimelt jätab mõrvar, kriminalistikaosakonna endine pomo ja nüüd taas kord tööl edutatud uurija, maha hulgaliselt niidiotsi mis viitavad temale kui surmatöö tegijale. Mees paneb proovile nii politseiaparatuuri kui teised teda ümbritsevad, lootes näha kas keegi asitõenditest hoolimata julgeb nii kõrget riigiametnikku süüdistama tulla. Vahepeal segab jälgi, siis taas paljastab üht-teist vastavalt sellele kuidas mõrvauurimine edeneb. Ja muidugi ei unusta ta ennast vägisi suruda juurdluse peakordinaatoriks mis peaks olema justkui eduka detektiivi viimane töö enne uuele ametikohale asumist.
Kui Buffalo '66 puhul kirjutasin, et uuesti üle vaadates ei pakkunud film enam suurt midagi, siis käesolevaga on vastupidi, märkasin linaloos seiku mis varem silmale nähtamatuks jäid ning fännasid vast rohkemgi kui aastat viisteist tagasi. Esmavaatamisel ei osanud ma märgata lavastaja poolset kriitikat masoonide pihta, kuigi filmi esimesed kaadrid juhatavad juba suuna kätte, mõrvapaiga aadress viib mõtted ohverdusele ning hilisem finaal otsekui kannaks kandikul ette mis laadi klubiga on tegu, eriti veel kuna tegevus toimub Itaalias kus vabamüürlaste vääritu käitumine on mitmeid kordi avalikule lahkamisele läinud.
Nautisin seekord kordi enam ka Gian Maria Volonté mängu, tema ülevoolavaid tundepursatusi, on põhjust siis kurvastada või rõõmustada, mees nihistab ja nagistab iga kord taotluslikult nii kõrge kaarega üle, et tekib jälk tunne vaadata. Joonistub välja tõeline psühhopaadiportree mehest kes ühtaegu mängib enese ja teistega, on vastavalt vajadusele karm, aga ka haavatav ning omab kõiki karjeristile omaseid andeid, pakkudes piitsa ja präänikut, torgates valusa sõnaga kui ka patsutades õlale. Suurepärane kurb-koomiline natuur võimsas rolliesituses.
Investigation of a Citizen Above Suspicion on veider krimithriller, kuid enne kõike satiiriliste momentidega kriitikafilm totalisaarse politseiriigi vastu mis võib igast inimesest teha süüdlase ning teda valedega paisutades istuma saata. See mis Elio Petri peas liikus seitsmekümnendatel ei ole värskust minetanud, pigem vastupidi ning lausa imestama paneb, et keegi Hollywoodis ei ole linaloost remake´i teinud. Lugu sobib suurepäraselt ilmestama pommihirmus elava USA juurdlusi potensiaalsete terroristide tabamisel ja süüdi mõistmisel, filmi saaks pea üks-ühele tänapäeva üle kanda, kõpitsedes vaid õrnalt siit või sealt. Põnevalt kulgev juurdlus, ekspressionistlikud momendid, futuristlikud viited, vaimustav peategelane ning igihaljas temaatika võimu kuritarvitamisest. 5/5
Hulgaliselt lähikaadreid peategelaste ilmetest. Siinsetel piltidel Doktor ise, ehk endine mõrvarühma juhataja kes otsinb iseennast.

13 comments:

  1. Tegemist ei ole siin mitte masoonidega vaid kõrgetel positsioonidel olevate mafiosodega (mafias on alati liikmeid, kes on poliitikud jne.). Cosa Nostra kasutab mitmeid rituaale ja sümboolikat, mis võeti masoonidelt üle (lisaks rituaalidele, mis tulid araabastelt ja kreeklastelt). Tolles kultuuris on kõik sümboleid täis. Sitsiilia iidvanade katolike kirikute pealt võid leida Davidi tähti, svastikat, kui silma püramiidis. Saar oli ju kunagi multikultuursuse epitsenter. Palju seda levis ka mandrile.

    Isegi peale Mussolini diktatuuri on Itaalias domineerinud parempoolsete hegemoonia. Peale Teist Maailmasõda tulid sohi tehes võimule Kristlikud Demokraadid, kes tegit kõik selleks, et vasakpoolsed mitte kunagi ei oleks juhtpukis. Kristlikest Demokraatidest kujunes Itaalia XX. sajandi kõige korrumpeerunud parteiks, tugeved sidemed organiseeritud kuritegevusega garanteerisid neile hääled lõunas ning piisava finantsi kampaaniate jaoks mujal.
    Samuti toetas neid Vatikan, mis nimetas teiste parteide valijaid "mitte jumala vääriliseks". Vatikani pangad tegelesid ja tegelevad siiamaani mafia raha pesuga. Pole üllatav, et Sitsiilia kirikud kunagi propageerisid sõnumit "pigem mafia, kui kommunistid".

    Petri loob kuvandi, kuidas riik, kirik ja organiseeritud kuritegevus käsikäes teevad kõik selleks, et "teisitimõtlejad" maha suruda. Kuvand on muidugi liialdatud kujul (mitte sellepärast, et Petri oli marksist vaid pigem tema huumori pärast), kuid põhimõtteliselt paljud asjad niimoodi toimisidki. Petri, suure Wilhelm Reich'i austajana, oli muidugi rohkem huvitatud inimeste väärastunud psühholoogiast, kui puht poliitilistest veendumustest. Seetõttu ka selline Volonté tegelaskuju. Hea näida on ka Petri film "Todo Modo" kus pilatakse päriselu korrumpeerunud poliit- ja usutegelaste üle, peaosas samuti Volonté. Kuid selle nautimiseks oleks hea teada mõndagi Itaalia ajaloost ja teatud poliitikutest, eriti just Kristlikest Demokraatidest, kelle partei oli võimul 80'ndate lõpuni, mil see lagunes, kuna lõpuks suudeti põhjas paljud süüdi mõista oma kriminaalse tegevuse pärast. Peale seda tuli Berlusconi ajastu, ja tema kampa muidugi hiilisid paljud vanad Kristlikud Demokraadid üle.

    ReplyDelete
  2. Suur tänu teaberikka ülevaate eest! Tekkis huvi "Todo Modo" vastu, aga kuna tausta ei tea, siis ei julgegi nagu tutvust teha. :(

    ReplyDelete
  3. "Todo Modo" pilab põhiliselt Aldo Moro't, kes paar aastat peale filmi valmimist punaste brigaadide poolt maha löödi.

    Kui Kristlikud Demokraadid püüdsid iga hinnaga võimu säilitada siis ei saanud mööda tõsiasjast, et rikkas Põhja Itaalias olid sotsialistid ja eriti kommunistid äärmiselt populaarsed ja juhtisid sealseid kohalikke omavalitsusi. Igas Itaalia peres võis olla vähemalt üks kommunist, kui neorealismi ajastu välja arvata, siis kommunistlik partei sai äärmiselt populaarseks peale seda, kui eemalduti äärmus marksismist ning sovieetidest.

    Et oma võimu mitte kaotada, üritati vasakpoolsetega koostööd teha, ning sellega jätta mulje, et oleks ikka demokraatlik riik. Selle tulemusel sündis Compromesso Storico ehk ajalooline kompromiss, mille üheks eestvedajaks oli Moro. Kristlikud Demokradid ja kommunistid valitsuses koos.

    Samal ajal tekkis ka igasugu äärmusrühmitusi, kuulsaim vasakäärmuslased Punased Brigaadid, kes polnud rahul mingi kompromissiga ja tahtsid Kristlikud Demokraadid võimult üldse eemaldada.

    Rahul polnud ka USA oma ideoloogia pärast, oldi ju õma põhimõtete pärast aidatud võltsida valimistulemusi Itaalias peale Teist Maailmasõda, mis panigi Kristlikud Demokraadid pukki, samas, kui peale sõda tegelik hääl kuulus kommunistidele ja sotsialistidele, kuna nendest koosnes 98% vastupanuliikumine ja nemad tegid ettepaneku teha valimised vabariigi kasuks.
    On ka populaarne teooria, et USA ja muud lääne jõud koos Itaalia parempoolsetega olid Moro tapmise taga, kuna too tegi kompromissi kommunistitega. Peale Moro surma muidugi kompromissi enam polnud.

    90'ndate algusel kõik need põhi parteid muidugi kadusid. 80'ndatel alustasid kohtunikud suurt puhastustööd ja poliitilsel tasandil järjest eemalduti marksismist. Ideoloogia polnud paljudele enam nii tähtis vaid raha. Berlusconi meedia monopoli tagas ju sotsialist Bettino Craxi.

    Film on tehtud Kompromissi tekkimise ajal. Petri nagu paljud teisedki kahtles Moro motiividest.
    Soovitan siiski vaadata. Või vaata "La Classe Operaia va in Paradiso" kus Volonté kehastab stakhanovistlikku töölist, samuti musta huumori ja psühhoanalüüsiga küllastatud film, mis käsitleb samuti äärmiselt olulist aspekti Itaalia ühiskonnas - ametiühingute suhteid kompaniidega.

    Mis puudutab veel Moro't, siis ta oli suur Giulio Andreotti sõber, kellest paar aastat tagasi tehti film "Il Divo". Seal päris mitmes kohas oli Moro't mainitud.

    ReplyDelete
  4. Otsin, uurin ja kui DVD leian, siis vaatan ja kirjutan. Tänud!

    ReplyDelete
  5. Kuigi sa oled "Uomini Contro't" hinnanud, siis soovitan ka teisi Francesco Rosi filme, koos Petri'ga kõige huvitavamaid poliitfilmide lavastajaid. Samuti kasutas Volonté't, kes kehastas nii Enrico Mattei'd (Il Caso Mattei), Carlo Levi (Cristo si è Fermato a Eboli), kui ka Lucky Luciano't. Erienvalt Petri'st, Rosi ei kasutanud musta huumorit vaid lõi pigem müsteeriumeid, kus oli äärmiselt tugev mise en scène. Äärmiselt omapärane ja tugev visualist, õppis ju ühelt agade suurimalt visuaalse keele innovaatorilt Luchino Visconti'lt.

    Minu arust kõige märkimisväärsem teos talt on Lino Ventura'ga "Cadaveri Eccelenti". Koos antud teema Petri teosega, parim seitsmekümmnendate poliitfilm. Vähe seletav ja vapustava meeleoluga.

    ReplyDelete
  6. "Cadaveri Eccelenti" tundub huvitav, aga kui muid Rosi filme on silmapiiril piisavalt, siis see millegi pärast puudub. Aga otsin veel.

    ReplyDelete
  7. OK, ei läinud viit minutitki kui leidsin korraliku DVD.

    ReplyDelete
  8. Eks Rosi tegi mitmeid häid filme, tema üks varasemaid, massmõrvar Salvatore Giuliano'st on näiteks tunduvalt parem ja ausam, kui tolle ajani ilmunud selle teemalised raamatud, ja seda just kriminalistide arvates. Kuid nagu ka Petri puhul 70'ndad oli Rosi tugevaim periood, kus enda individualistlik käekiri joonistus kõige paremini välja.

    Muideks terminit Cadaveri Eccelenti kasutati samal ajal surnute puhul, kes olid avalikult mafia poolt maha löödud. Peamiselt poliitikud, avaliku elu tegelased, ärimehed, pankurid, politseinikud, meeleavaldajad jne. kes ohustasid mafiat ideoloogiliselt või vedasid neid alt. Mafia oli saavutamas oma suurima võimu ja rikkuse, vari valitsus, tegid, mis tahtsid. Valitsus ei teinud suurt midagi nende vastu (kuna olid mafiaga mestis) ja suurem osa rumalast rahvast muidugi toetas seda valitsust.

    Murre tuli alles 80'ndatel peale teist suurut Mafia sõda, kui Falcone ja sõbrad hakkasid kaabakaid kinni nabima.

    70'ndate alguses neo-fašistlikud rühmitused pommitasid avalikke kohti, kus hukkus tohutult palju inimesi, plaan oli see kommunistide kaela ajada ning koos mafia abiga riigipööre teha, väidetavalt salapolitsei ja mitmed mõjukad poliitikud olid selle taga - põhjus, miks ka antud teema Petri film selline on nagu ta on.

    Aastad edasi läks olukord aina segasemaks, tapeti inimesi erinevatest parteidest ja valdkondadest, tulemas oli ajalooline kompromiss, terrori rühmad igast äärmusideoloogiast, mafia läks aina julmemaks jne. Keegi päris täpselt ei saanud aru, mis tegelikult toimub. Sellisel ajastul on "Cadaveri Eccelenti" tehtud.

    ReplyDelete
  9. No ei lasta mul täna Cadaveri Eccelentit vaadata, naine tahab seda prantslaste Bordellot näha. :(

    ReplyDelete
  10. Vaadaku parem Claude Chabrol'i "Les Biches"

    ReplyDelete
  11. No see Bordello oli ikka jube peavalu! Hea, et pool aastat varem kinno vaatama ei jäänud ja tulime esimeste kaadrite ajal juba tulema, sest filmi näitamise alustamisega venitati ja venitati (kokku 45 minutit), kuni meil närv üles ütles.

    ReplyDelete
  12. Ma pole viitsinudki seda veel vaadata. Kaadrid polnud pahad aga teema ei kutsunud. Sama iseenesestmõistetav nagu pagari juurest saia ostmine. Juba 20'ndatel oli natukenegi heksagonimaa kirjandusega tuttavatel inimestel selge, et iga endast lugupidav konservatiivne, katolik, keskklassi pereisa külastab asutust ja vahest võtab pojagi kaasa.
    Film tõmbaks rohkem, kui oleks mingi lisa/visioon - nagu näiteks Buñuel'i naljad "Belle de Jour'is".

    Tegelikult mõni vinge pseudo-dok à la Marker-Varda-Resnais-Ruiz-Greenaway korralikust Boulangerie'st kutsuks kohe vaatama, väga huvitav oleks jälgida inimese - kes igal hommikul vähemalt kell 4 tööle asub, et valmistada masside jaoks perfektsed baguette'id - psühholoogilise maailma ekraniseeringut.

    ReplyDelete
  13. Cadaveri Eccelenti nüüd vaadatud, eks kirjutan samuti kui aega leian. Tänud soovituse eest igal juhul!

    ReplyDelete