The Way Back - Peter Weir 2010Stsenarist oli vähemalt Šalamovit lugenud, pea esimene stseen oli üks-ühele Kolõma juttude teise lühijutu esitus ning see kindlustas vähemalt minu jaoks tunde, et seekord laagrielu kujutamisega mööda ei panda. Punnpõskedest hoolimata oli laagrielu tunnetus realistlik, põhines see ju märgatavalt autoriteetse kirjaniku suletööde järgimisel ja seda oli rõõmustav näha. Kui aga okastraadid jäid seljataha, muutus film koheselt muinasjutulaadseks, sest tõsise kirjaniku asemel oli kasutatud muinasjutuvestja Slavomir Rawicz´i loomingut kes väitis, et ta ise laagripõgenemise ning rännu läbi Venemaa, Mongoolia ning Tiibeti ette võttis. Fiktiivse seiklusena mitte halb, kuid huvi suutis hoida vaid hetkeni mil USSR-i riigipiir selja taha jäi. Korralik laagrielu kujutamine, normaalne taigamatk ja üsna üheülbalisena tunduv vantsimine liival koos täiesti vägivaldselt sisse kirjutatud neiuga. 3/5
Lõpetasin just 10 minuti eest selle vaatamise :D
ReplyDeleteKogun mõtteid päevakese, enne kui kirjutan.
Eks ma tulen siis lugema. :)
ReplyDeleteVaatasin ka just; täitsa ladna film ja vaatamise ajal ise mõtlesin ka seda punnpõskede teemat. Et kas tõesti tasub sadat inimest näljutada selle nimel, et oleks NAGU PÄRISELT. Colin Farrell mängis ka täitsa korralikult oma sulirolli, kuigi muidu teda väga ei seedi.
ReplyDeleteSee on üsna vaieldav. Iga laager erines mingil määral teisest, kuid kõik oli lõpuks kaootiline. Käesoleva tegevus toimus väikeses laagris kus elamistingimused ja toitlustamised võisid paremad olla. Paremad küll aga tsiviilriietes keegi ikka ringi ei jookse, sest miski ei läinud nii hästi kaubaks kui tsiviilriided mis koheselt võeti/varastati ning valvuritele müüdi/vahetati. Samas jälle raske uskuda,. et väike laager tegeles nii kaevandamise kui metsalangetamisega. Nii, et vaatad ja mõtled, et järsku ikka nii või naa ei olnud aga samas olid tingimused laagrites erinevad ning lõpuks võib kõike sinna sisse mahutada.
ReplyDelete