The Last Circus

Balada triste de trompeta - Álex de la Iglesia 2010

Tsirkusejant oli mu esimene mõte kui olin postrit silmanud ning ega kuvapaugudki paremat muljet jätnud. Võõrastasin kohe neid postril olevat kahte klouni kes justkui mõnelt stiliseeritud nu-metal bändi kaanepildilt maha astunud ning tutvustuses vilksatanud sõna Hispaania Kodusõda vaid süvendas veendumust, et seda filmi ma küll eales vaatama ei hakka. Paar nädalat hiljem võttis sõber Rene muusikafoorumis linaloo kohta sõna ja suured tänud talle selle eest, sest ilma tema poolsete kiidusõnadeta, mis lubasid veidrusi ja vägivalda, oleks see mõnus kinolugu mul vaatamata jäänud.

Viimane tsirkus oli must komöödia mille suurimaks eeliseks oli absurdse huumori ootamatus, ehk siis pidevalt esile kerkivad momendid mis ei sobi kuidagi oma kohale, tekitades sellega viltuse äraspidisi alltunde. Kogu ekraanilt nähtu tundus nii mõnelgi hetkel näitlejate ja võttegrupi improvisatsiioonina, kuid olen kindel, et järgiti lavastaja näpunäiteid ja iga singerdus-vingerdus oli ette planeeritud, kaos loodud plaanipäraselt. Etteaimatavus pea puudus ja kui oli, siis alateadlik, sest pea küll ei osanud mõelda mis suunas järgmise stseeniga minnakse, liiga palju heas mõttes prahti oli otsese suuna võtmist segamas.

Kuna film pidevalt muutis ennast, pakkudes iga järgmise viie minuti jooksul suurt sammu edasi või tagasi või hoopis teab kuhu, siis lõpus toimuv koomiksilik finaalvõitlus tundus vähekeigav, kestis teine ju oma veerandtundi, kuid suuri muutusi ei pakkunud. Õnneks ei lõppenud läägelt, ega kibedalt, kõike oli taas parasjagu ning hea halb maitsekalt. Lahe gore, vere ja seksiga pahahuumorifilm klounide eraelust kes näelt värvid maha pestes on hoopis teised inimesed.  4/5

Rivaalid.