Passenger

Pasazerka - Andrzej Munk, Witold Lesiewicz 1963

Filmiveebis ühs fašist vingus, et muidu oli Pianist hea film aga kuna juutide kannatusi juba küllalt nähtud ja tänu sellele siis erilist vaimustust ei tekitanud. No kuidas saab üks goi (sest inimene ju küll sellist lauset ei ütleks) nii haiget natsiiba ajada, kahju lausa, et NWO veel täistuuridel käima pole läinud, laseks tüübi kohe JDL-i salavanglasse heita ning seal igat ta jäset kuus korda kiibistada. Juutide kannatused on püha asi ja sellesse nii kergekäeliselt suhtumine on antisemitismi patt, see suurim ning õiglasem mis muud seitse kaugele enese taha jätab. 6 000 000 õnnetut (arv on tegelikuses loomulikult suurem, kuid jumalarahvas on tuntud oma tagasihoidlikuse poolest ning märterlusega uhkustama ei kipu) surid hirmsaid piinu ( näiteks see Auschwitz´i karu kelle auku iga päev lõunaks üks elav juut heideti) tundes MEIE KÕIGI pattude pärast ning läbi surma lunastasid meie südametunnistused ja järsku nüüd ilmub välja mingi noor kes ei pea inimkonna suurimat ohvrit millekski. Jõle tunne kohe ronis sellele mõeldes hinge.

Võtsin närvide rahustamiseks ette ühe HOLOCAUSTifilmi, sest mis ikka meelt paremini sätiks kui sedalaadi kino, kuid ohh õnnetust -sattusin taas natsismi otsa. Andrzej Munk oli samuti fašisminakkusest mürgitatud ning tema film ei näidanudki 100% valitud rahva kannatusi, vaid sisse oli ketserlikult lükatud ka kaadreid lõbutsevatest inimestest, justkui võiks rõõmu ja HOLOCAUSTi ühes teoses demonstreerida. Õudne! Pean vist ikka Pianisti taaskord vaatama, teised kõik valetavad ja vassivad ega näita saksa sigade julmusi piisava tõepärasusega ning jätavad mõnest blondist värdjast isegi sümpaatse mulje. 2,5/5

Natsikoerte armee ootamas oma päevast juudiliha annust. Vaadake kui dresseritult nad istuvad, ei mingit loomalikku lusti, vaid täielikult natsipropaganda poolt ajupestud topised. Kaikaga peksaks surnuks sellised ebakoerad ja tellisega tambiks sodiks kutsikad, et vaid natsikoera geen igaveseks maapinnalt häviks.