Battle: Los Angeles - Jonathan Liebesman 2011
Muusikaga on lihtne. Kuulad näiteks mõnda doomi või elecktropopi bändi ning kui tundub igav, võtad ette järgmise, puudu igal juhul ei tule. Sarnane lugu on näiteks ka peredraamadega kus üksikema otsib meest või vastupidu, kui on liiga hale seebine, siis huvi korral vaatad teist samal kuul ilmavalgust näinud sarnast romantilist tõsifilmi. Kui aga nüüd tekib isu vaadata sellist kinolugu kus mariinid löövad tulnukatele jalaga persse, siis ei ole sul kõrval ootamas teist, kolmandat ja neljandat filmi mida kohe asendusena peale surata kui hetkel masinas olev ei kõlba. Ei ei, sellistest filmidest otseselt samuti puudus ei ole, USA straight to video tööstus vorbib neid ikka aastas pool tosinat. Neid vaadates olen aga kordi unistanud, et keegi võiks teha korraliku filmi sellest kuidas tulnukad maad ründama hakkavad, sellise suure actiontiheda kütmise kus võttepaigaks enamat kui hüljatud vijakuivati ning kollid ehedamad kui kummivoolikutest ja pilapoe maskidest meistedatud "jõletised".
Ja siin astub lavale nimitegelane Battle: Los Angeles. All pool kirun nagu vaja, aga praegu ütlen, et film oli ikka pea jagu üle analoogsetest c-filmidest. Oli ikka suur film kus tuld vahetati armuta, jagus kõhekohti ning alienide pärast ei pidanud piinlikkust tundma: nende tapariistad olid huvitavad, omasid väikeseid tehnilisi omapärasid kasutades samas sarnast tulejõudu mariinidega ning välimuski polnud gorillakostüümi riietatud mehe masti, vaid täitsa arvestavalt disainitud.
Võta nüüd kõik see ja ole rahul! Ära virise et liiga patriootlik, sest samas Talvesõjas või Kunnase raamatutes kannatad sa selle kenasti välja ning "Kaveria ei jätetä!" omab selgust. Ära virise, et ufomehikesed tulid meid vee pärast vallutama, sest see ei oma mingit kuradi tähtsust kas vee, kariloomade või peenisepikenduste tõttu. Ega Battle Los Angeles püüagi olla hard sci-fi, vaid täitsa aus miks kahest (ja enamast) kassafilmist Black Hawk Down ning Iseseisvuspäev.
Ja ära ka virise, et suust aeti iba, sest see iba oli kordi parem kui ma varasemates analoogsetes filmides näinud olen ning enivei teadis igaüks ette mida see film pakub, kas lahingolukordi tulnukatega või Woody Alleni neurootiliskoomilisi dialooge? Ahjaa, pidin ju virisema ka. Ütlen siis ruttu, et nõustun muude filmisõprade kriitikaga, kuid pean linalugu ikkagi põnevaks b-ulmekaks mis näeb kordi parem välja kui tema vaesemad suguvennad. Nägin seda millest tundsin Monsters´i puhul puudust, ehk siis, et kosmosest tuleb ikka ja alati vaenlasi ning mitte nunnupepusid. 3,5/5
Värdjad lähenevad! Tuld!
Battle: Los Angeles - Jonathan Liebesman 2011
Päris kõvasti oled sellele silmasid laksanud. Oota ma nüüd loen ka, mis sulle meeldis.
ReplyDeleteKusjuures vaatasin just Skyline´i ja ka meeldis. Kahest kokku saaks ühe ägeda miniseriaali teha.
ReplyDeleteSKyline-i halbuse teemal on mul endal ka kahtlused, aga BLA suunas eelarvan, et suht mida iganes. Info selle "pöörase tulistamise " kohta on ikka suht...khm..ebahuvi tekitav ja ma ei usu, et sinu jaoks tuleb üllatusena tõik, et heade filmide puhul oled nõus palju rohkem patriotisme ja lipuhoorlust välja kannatama kui halbade puhul.
ReplyDeleteSee film on nagu lastepitsa kus on ainult juust ja vorst. Mul pole midagi juustu ja vorsti vastu, aga ühes õiges pitsas peab olema ka seeni ja oliive ja hapukurki ning aeg-ajalt tahad tunda kuidas jalopeeno su keelt kõrvetab.
ReplyDeleteAga noh ei kõrvetanud seal midagi mu keelt, too paljureklaamitud "üliintensiivne action" oli igav ning see tüüpiline lahingumontaaz juba nii megalt ülekasutatud.
Ma tean, et on tobe igat suuremat lahingustseeni võrrelda "Heat'i" või "Children Of Men'iga", aga noh ei saa neist üle ega ümber ju. Seisavad jalad harkis ees ja vaatavad kuidas "B:LA" ning "Black Hawk Down" sugused filmid nende jalge vahelt läbi suravad.
Minu suurim probleem polnudki patriotism, nigel dialoog või tulnukate motiivid, vaid hoopis see kui meeletult tüütu see film oli. Oleks pidanud äkki rohkem "wow!" momente olema nagu selle emabaasi / control centeri maa seest tõusmine.
ReplyDeleteKusjuures mulle ei tundunud tüütu. OK, lahingustseenid pole tõesti midagi erilist, kuid nagu tekstiski mainisin, ikka kordi paremad kui muudes analoogsetes b-ulmekas-actionites.
ReplyDelete