Filmiküsitlus - Mari-Liis Several Symptoms´ist

Vaikselt hakkab tagasi tulema mu ellu sündipop. Tundub, et ruumi selle jaoks tehakse kõigi nende post-rock´i ja doomibändide arvelt, sest võta mis plaat tahes aga ega suurt vaimustust enam aeglasest pillivenitamisest ei teki, eriti aga kõiklaadi uute bändide koha pealt mida keegi soovitanud on. Vanad lemmikud muidugi aga uutel on juba üsna raske mulle hinge pugeda. Samas aga sündibändidel on seda hetkel ülilihtne teha ja tundub, et tosinkonna aastane auk mis vahepealse elektroonilise muusika pausil pidamisega tekkis, on nüüd vaja kiiremas korras täita. Several Symptoms oli üks neist mis juba esimeste helidega asus seda tühikut toekalt täitma ning vaimustust selle bändi suhtes jagan õnneks koos mitme sõbraga, üks alles siin nädal tagasi õhkas Facebookis, et tegemist oli tema jaoks eelmise aasta suurima kohaliku üllatajaga.

Nimi: Mari-Liis Rebane
Bänd: Several Symptoms
Koduleht: Several Symptoms

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Kui need küsimused enda postkastist leidsin, avastasin, et ma ei ole tõsiselt ammu head kino nautinud, mistõttu kaldun oma vastustega samuti natuke amatöörse filmihuvilise klišeedesse, millest mõnesid ei hakka isegi loetlema, aga toon sisse mõned nopped ka vähe äärmuslikematest lemmikutest.
Jätan vahele igasugused prantsuse nouvelle vague'i nimekõlksud ja suundun kohe oma igipõliste lemmikute juurde stiilis Leon (1994, Luc Besson), Natural Born Killers (1994, Oliver Stone), Badlands (1973, Terrence Malick) ja teised omataolised.
Tooks välja veel oma jaapani lemmikkirjaniku Kobo Abe ainetel vändatud linateose Woman in the Dunes (1964, Hiroshi Teshigahara), lugu putukauurijast, kes jääb väikesesse külasse liivaluidete vahele vangi - äärmiselt ahistav, kuid samas sensuaalne film.
Lõuna-Koreast kindlasti Oldboy (2003, Park Chan-wook), mida sai ka suurelt ekraanilt mitu korda vaatamas käidud, sürr-horrorist jaapani Hausu (1977, Nobuhiko Ôbayashi), mudugi keelatud geenius ja kuum avangardi-kino ikoon Jodorowsky, kindlasti Jan Švankmajeri animatsioonid, vennad Quayd, Fantastic Planet (Rene Laloux, 1973) ja müstiline Angel´s Egg (1985, Mamori Oshii).

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Uutest filmidest oli positiivne üllatus Where the Wild Things Are (Spike Jonze, 2009), millele mul olid küll kõrgemad ootused, kui see täitis, kuid mis meeldis pigem oma fantaasiamaailma ja värske visuaalse teostuse poolest. Aasia režissööridest on üks viimaseid leide Pen-Ek Ratanaruang, peale seda kui olin näinud filmi "Ploy". Tänavune kodumaine must-see oleks Mati Küti viimane nukufilm "Taevalaul" - juba selle pärast, et tegu on täispika autorifilmiga, eesti dokfilm üllatas Marje Jurtšenko filmiga "Aeg on siin". Olen alati vaadanud hea meelega ka nö poeetilisi filmikulgemisi Goldrey Reggio stiilis, mille sarnast narratiivi kasutavad põhimõtteliselt filmid nagu Life in Loops, Berlin Babylon jms, aga tänavu avastasin enda jaoks soome kollektiivi, kes koondub Pohjankonna nimelise stuudio alla. Nende segatehnikas animatsioonid on väga võimas vaatemäng - viimase filmi tegemiseks animeeriti kollektsioneeritud putukaid, mida skänniti röntgenkiirtele baseeruva kompuutertomograafia abil.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimaseid soovitusi oleks Balam Acab... ja selle aasta hea üllatus oli muidugi Swansi kambäkk, aga et seda küsimust natuke rohkem seostada filmidega, siis soovitaks Broken Flowersi saundträkki, Geinō Yamashirogumi saundträkki filmile Akira ja Svidd Negeri saundträkki Ulverilt, mis on ka ilma visuaalita kõrva paitav kuulamine.

Tänan Mari-Liis!

Kaader animest Angel's Egg.