Bryan Talbot - Grandville
Dark Horse 2009
Bryan Talbot´i "The Adventures of Luther Arkwright" seisab mul juba pool aastat riiulis, ei ole veel julgust võtnud kolmest leheküljest kaugemale lugemiseks, sest teadjamad mehed on rääkinud sellest kui ühest keerukama sisuga koomiksist. Grandville´iga muidugi keerukuse muret ei olnud ja põhjus miks ma selle lugemisega venitasin oli hoopis vastupidine. Teades juba ette kui magusa palaga on tegu, jätsin selle meelega hiliseks maiuspalaks, naudinguks millega lõpetata järjekordne sats laenatud pildivihikuid.
Oli tõeti väga hea ja etteheitena võiks tuua vaid liiga rutaka lõpu mis peentest poliitilistest vihjetest kubisevas koomiksis liigse mölluna tundus, kaldus lehekülgede kaupa kõrvale vaimuteravusest, andes teed põnevikule. Grandville on stiilipuhas alternatiivmaailma aurupunk kus inimeste asemel ajavad omi asju loomad, jättes sotsiaalses hierarhias Aadamast sündinutele teisejärgulise koha. Räägitakse tänapäeva poliitikast mis kantud sajanditagusesse aega või teisel arengukiirusel liikunud alternatiivmaailma mõistes kasvõi tänapäeva, pakkudes üht detektiivilugu illuminata poliitintriigidega. Vaimukad pisidetailid, kaasahaaravad tegelaskujud ja piisavalt süngust, et teha sellest koomiksist ühe nauditava lugemise. Jään ootama kunas järgmine Grandville´i seiklus mu kätesse jõuab.
Ülal sajanditaguse karikaturisti Jean Ignace Isidore Gérard´i joonistused millel Grandville loomademaailma idee põhineb ja all koomiksile iseloomulik teravus mille mõistmiseks peab küll kahjuks olema jugenud ka varasemaid lehekülgi.
http://en.wikipedia.org/wiki/Maus
ReplyDelete"Maus: A Survivor's Tale",,, näiteks..?
On sul olemas? Ma kunagi tahtsin Soomet osta aga loobusin.
ReplyDeleteÄrge jamage, see Maus on üks ilgemaid asju ever.
ReplyDeleteHiired nagu juudid ja kassid nagu nazid, jumalauta, see muinasjutt pole isegi mitte naljakas...
ja poolakad on sead. Yeah!
ReplyDeleteMaus raus!
Nop ei ole. :-/
ReplyDeleteEks saab kunagi kusagilt. :)
ReplyDeleteEinoh, see Spiegelmani raamat on ju tema enda ja tema isa elust, mis vahet seal, kas tegelased joonistatud inimeste või loomadena.
ReplyDeleteAga see loomadega lehekülg, mis antud loo illustratsiooniks, näeb küll eriliselt kole välja. Joonistusstiil pole suurem asi ja värv on veel eriliselt maitsetu. Kaanel pole viga ja see on ka kusagilt tuttav, aga kui see raamat kusagilt näppu oleks sattunud ja paotades sellised leheküljed paistaks, siis lugema küll ei hakkaks.
No ei ole jah selline artsy-fartsy millega sa harjunud oled, kuid hea sellegi poolest.
ReplyDeleteTuulasin netis ja sattusin rootslase blogis ühe oma lemmikautori - Blaini - raamatu arvustusele. Raamat ise pole mulle lugemisulatusse sattunud, aga mõtlesin, et miks ka mitte link siiagi postitada... Neetud prantslased ja keelebarjäär, nende kraamist leiab kõvasti huvitavamaid asju kui angloameeriklastelt. Vähemalt minu viimaste aastate kogemus on selline. Aga antud raamat on tegelikult ingliskeelne tõlge, milles ilmselt mitu originaalalbumit ühes raamatus koos - http://www.sekventiellt.se/search/label/First%20Second
ReplyDeleteEks minu sõbrad osta ikka rohkem (kui mitte vaid ainult) neid angloameeriklaste tehtud asju.
ReplyDeleteMnjah, eks lisaks keelebarjäärile on USA asjade kohta ka hoopis lihtsam inffi leida.
ReplyDeleteMitte vaid vast see. Ka seikluslikkus USA koomiksites on mõistetavam ning puudub jantlikus.
ReplyDeleteNo ma ei tea, see on veidi imelik väide. Prantsuskeelsetel on tõsiseid seiklusi piisavalt - Long John Silver, Universal War One, XIII jne. Keelebarjääri puudumise tõttu leiad lihtsalt ameerikas domineeriva infantiilsuse seest endale meeldivad asjad lihtsamalt üles. Superherokoomiks ongi kogu täiega üks fetišistlik jant.
ReplyDeleteKellelgi on vist Planetary lugemata, et superkangelaste koomiksit jandiks nimetab. :)
ReplyDeleteAga sa anna mulle neid tõsiseid (või ka kergemaid) koomikseid lugeda ja eks siis näis on seal oui-oui ups-flups või kõlab korralikult NÄTAKI!