Batman & Dracula : Red Rain

Doug Moench, Kelley Jones - Batman & Dracula: Red Rain
DC 1991

Ei ole ma selliste lugude austaja kus üks nahkhiir võitleb teise nahkhiirega. Viimaks muutub Batman veel ise ka vampiiriks aga väidab, et see on vaid hea, sest nüüd on ta surematu ja võib lõputult kuritegevusega võidelda. Kohati kena ja kohati ülilapsik, selline suvaline lugemine, vaimustust klüll ei tekitanud.

I Saw the Devil

Akmareul boatda - Ji-woon Kim 2010

Suurte lootustega ei alusta ma nüüd enam ühegi uue korea filmi vaatamist, kuid väike selline ärtevuslaine oli sees, lavastajaks ju ikka mees kel selja taga mitmed üle keskmise head ja isegi paar väga head kinolugu. Ja peaosas Min-sik Choi mängimas sarimõrvarit, eeks tõsta ju seegi fakt väheke eelarvamuist positiivsemas suunas. Teos oligi korralik põnevusfilm, kuid sellest puudus absoluutselt igasugune elegants ja sarm mis peaks sedalaadi linalugudega kaasas käima. Puudusid need väikesed nihked ja nükked mis ühest killimisfilmist omapärase teevad, sest pelgalt vägivallale surudes ei saa lõpuks ikkagi ei midagi enamat kui teose mille puhul nõrgabnärvilised virisevad, et liiga verine ja mis tugevama meelega meeste jaoks on taas samas liiga tuim.

Minu jaoks isegi liiga verevaene, sest väljareklaamitud ultravägivald lubas minu peas küll hulga rohkemat kui lõpuks ekraanilt näha sai. Osatakse paremini ja tehakse paremini filme mõrvaritest ja kättemaksjatest, mõni sedalaadi kinolugu pakub isegi musta meele sisse minekuid ja väärtushinnangute muutusi mis teevad headest pahad ja vastupidi, kuid käesolev film vaid õrnalt puudutas teemat, pakkudes aga valdavalt keskpärast veremängu. 2,5/5

Oldboy mängis rolli väga võimsalt aga kahjuks ei olnud roll ise piisavalt riukalik ega originaalne.

The IT Crowd - 4. season

The IT Crowd - 4. season - Graham Linehan, Ben Fuller 2010

Kõigil sesoonidel on DVD-de menüüd olnud lausa fantastilisest lahedad ning kui ma avastasin, et neljanda peal on boonuste hulgas veel ka kuue minutiline intervjuu menüü kujundanud tüüpidega, olin rõõmust rulli minemas. Kuus episoodi viimaseid The IT Crowd´i osi aga mõjus nii laastavalt, et ei kannatanud isegi viimase tiitrite ajal jooksvaid tekste kuulama jääda, vaid kiskusin sita ruttu masinast ning heitsin aknast välja. Well, aknast just ei heitnud aga kodus sellist rumalust on ka häbi hoida nii, et võtan arvatavasti nädalavahetusel toimuva Baka foorumi kokkutulekule kaasa ja poetan seal lauale, võtku kes tahab ja kui keegi ei taha, siis jääb Kopra jahitallu reliikviaks. Metsasügavustes pole DVD taolist imeasja ju veel nähtud. 1/5

Selle screeniga on kõik öeldud.

System of a Down - Los Angeles, Whisky A Go Go

System of a Down - Los Angeles, Whisky A Go Go 1997

01 Know
02 War?
03 Mind
04 Honey
05 Temper
06. Marmalade
07. Soil
08 Blue
09 Suite-Pee
10 Peephole
11 Darts
12 Sugar

Korralik bootleg konsa. Viriseda võiks gvaid väheke tuhmi heli üle kus kidra ja bass liiga tagaplaanil ning võimutseb vokaal, kuid kasvõi fakt, et linti võetud 4-5 kaameraga ning tehtud järeltöötlust, parandab sellegi vea. Suurim mõnu on aga live´i fiil, selline ehe hardcore konsa väikeses klubis kus higised mehed moshpitis möllamas isegi serikjanide-kerikjanide aeglaste lugude taustaks. System of a Down sellises eheduses nagu ta enne oma esikalbumi lindistamist oli - vihane sõnumiga HC-bänd väikeses rockiklubis.

The Musical Vampire

Yin yue jiang shi - Wilson Tong 1990

Hong Kongi vampiirifilmid on minu jaoks vist lõpematu teema tänu asjaolule, et seda pisižanrit võin julgelt pidada oma lemmikuks kui ka faktile, et neid filme on tehtud nii palju ja sõna otseses mõttes jagub neid vast elu lõpuni. Käesolev oli taas üks hüppavate vampiiride sarja keskpärane teos mille kuldsemaks hetkeks oli kahtlemata vampiiritaltsutajast meistri Ching-Ying Lam´i episoodiline roll. Ainuke koomiline ja lahe koht kogu filmi jooksul, muu oli liiga tavaline. Mõneski mõttes klassikaline jant kõigi vajalike elementidega aga liiga tavaline, seega juba igav.1,5/5

Hell pidu sel laupäeval Krahlis

The Goblin Man of Norway

The Goblin Man of Norway - Jay Cheel 2008

Dream Scene blogi viitas Valhalla Rising´ust rääkides sellele linaloole ning nüüd kuid hiljem panin silma peale, olles juba ammu unustanud mis kontekstis see The Goblin Man of Norway jutt üldse esile kerkis. Eks ta veits hea oli, hakkasin niinimet puhta lehena pihta, alul arvasin end dokfilmi vaatamast, kuid mõne minuti pärast ilmus uss hinge, et see peab nüüd küll mockumentary olema. No muidugi, kui juba mehhaanilisest masinast rääkima hakati oli kõik selge, kuid lõpliku punkti pani korraks ekraanile ilmunud X-Box´i logo. Ahah, vana hea reklaamikampaani ja mitte paha, pool tundi teadlaste ja "teadlaste" juttu kõlbas kuulata küll. 3,5/5

Pressure Point

Pressure Point - Hubert Cornfield 1962

Skinheadidraamat Steel Toes meenutav film kus omavahel põrkuvad kahe erineva tõega meeste egod, kuid vastupidiselt eelpoolmainitud teosele, ei pakkunud viiskümmend aastat varem vändatud linalugu "õiget" lahendust ega lõppenud poliitiliselt korrektse stseeniga kus paha valge mees murdub ning muutub vaguraks talleks, uputades toapõranda oma patte meenutades pisaratesse. Krõps käis hoopis hea mehe südamest läbi, paha poiss jäi pahaks poisiks ja lõpetas ka oma elu paha poisina. Filmi mõte ei onud näidata valge ülemvõimu eest sõdija vääral teel olemist, vaid läbi tema peegeldada kogu ühiskonna kahepalgelisust ning see lavastajal ka õnnestus. Situatsioon mis kahe mehe, vaimse taaga kütkes oleva natsi ja tema neegrist psühhiaatri suhtlusest lõpuks välja koorus oli oma peenes rassismikriitikas vaimustav, kuigi see kestis vaid momendi peale liiga pikaks veninud psühhoanalüüse ja lõputuid vestlusi. Muidugi võidakse ka tänapäeva filmist sellist hetke sisse lubada, kuid siis peab lausa kohustuslikult järgnema vigade parandus, siin aga jäeti vaba ruumi, lasti vaatajal mõelda vabalt sellest mida talle nüüd öeldi. Kui veel oleks puudunud tõdemus, et natsiks kasvab inimene kuna ta isa on vägivaldne joodik ning juuditariga kurameerimine läks untsu, siis võiks linalugu pidada üsna täiuslikuks ausa väljaütlemisega rassismi kritiseerivaks draamaks. 4/5

"Ja mida sina neeger ka tead?"

Grandville

Bryan Talbot - Grandville
Dark Horse 2009

Bryan Talbot´i "The Adventures of Luther Arkwright" seisab mul juba pool aastat riiulis, ei ole veel julgust võtnud kolmest leheküljest kaugemale lugemiseks, sest teadjamad mehed on rääkinud sellest kui ühest keerukama sisuga koomiksist. Grandville´iga muidugi keerukuse muret ei olnud ja põhjus miks ma selle lugemisega venitasin oli hoopis vastupidine. Teades juba ette kui magusa palaga on tegu, jätsin selle meelega hiliseks maiuspalaks, naudinguks millega lõpetata järjekordne sats laenatud pildivihikuid.

Oli tõeti väga hea ja etteheitena võiks tuua vaid liiga rutaka lõpu mis peentest poliitilistest vihjetest kubisevas koomiksis liigse mölluna tundus, kaldus lehekülgede kaupa kõrvale vaimuteravusest, andes teed põnevikule. Grandville on stiilipuhas alternatiivmaailma aurupunk kus inimeste asemel ajavad omi asju loomad, jättes sotsiaalses hierarhias Aadamast sündinutele teisejärgulise koha. Räägitakse tänapäeva poliitikast mis kantud sajanditagusesse aega või teisel arengukiirusel liikunud alternatiivmaailma mõistes kasvõi tänapäeva, pakkudes üht detektiivilugu illuminata poliitintriigidega. Vaimukad pisidetailid, kaasahaaravad tegelaskujud ja piisavalt süngust, et teha sellest koomiksist ühe nauditava lugemise. Jään ootama kunas järgmine Grandville´i seiklus mu kätesse jõuab.

Ülal sajanditaguse karikaturisti Jean Ignace Isidore Gérard´i joonistused millel Grandville loomademaailma idee põhineb ja all koomiksile iseloomulik teravus mille mõistmiseks peab küll kahjuks olema jugenud ka varasemaid lehekülgi.

Let Me In

Let Me In - Matt Reeves 2010

Mina ei ole nende hulgas kes remake´ide peale lärmi tõstavad ning nutavad, et nüüd hollywoodi sead lagastavad filmiklassikat ning situvad kõrgema kunsti täis. Mulle remake´id meeldivad ja kuigi käesoleva filmi puhul ei saa otseselt järgitegemisest juttu olla, sest mõlemad baseeruvad raamatul mille ekraniseerimiseks samaaegselt õigused osteti. Eks jänkid muidugi piilusid rootslaste kätetööd, ilmus ju see hea aastake varem, kuid pigem on seda filmi vaja vaadata lihtsalt erineva samalaadse versioonina ning sedasi tehes kannab teos auslt välja, pakub indiekinole omast väikest vampiiridraamat. Ainsaks suureks miinuseks jääb tegijate soov kasutada Vampiiritapja Buffy seriaalit üle jäänud meiki ja stilistikat, jumal tänatud, et mitte maske, kuid vampiir obn ikka nii ameerika teismelistele suunatud vampiirifilmi vampiir kui olla saab. Ja siis ta muidugi liigub ka nagu selline, ehk siis tõmbleb arvutigraafika taktis. Muidu aga OK värk. 3,5/5

Memoirs Of A Sinner

Osobisty pamietnik grzesznika przez niego samego spisany - Wojciech Has 1986

Filmi alguses, kui surniaial kaevati lahti haud milles lebanud koolnu tegi lahti oma silmad ning asus hauarüüstajatele oma elulugu jutustama, samaaegselt kui tervel kalmistul avanesid kääpad ning ellu ärganud laibad võtid end gruppidesse, tundus mulle kohe selgesti, et nüüd olen hea filmi otsa sattunud ja samal hetkel meenus millegi pärast "Saragossa käsikiri". Viimane aimdus oli õige, sest käesolev film on tõesti sama lavastaja vändatud nagu hiljem selgus, kuid esimene mõnuoie oli küll liiga ennatlik - film polnud tegelikult suurem asi. Koosnes emohalast, ehk ühe noormehe järjest süvenevast hullumeelsusest, süümepiinade skisofreeniast ning elu mõtte üle filosofeerimisest laiemas mõistes. Ja mina juba mõtlesin, et see on mõni poolakate Plunkett & Macleane kus lisaks üleloomulikud jõud - saatanad, koonud ning nõiad. 2/5

Poola plakatid ikka ruulivad over änd over.

King of Beggars

Mo jong yuen So Hat-Yi - Gordon Chan 1992

Magava mehe (Sleeping Lotus) kung-fu oli väga lahe, aga meelehärmiks pakuti seda vaid paar minutit ning täispika filmi kohta on nii pisikesest uudsuse ja omapäratükist küll liiga väha. Kauba peale võib muyidugi visata ka kübeke tüüpjandilikku lollkomöödiat ning õrnkerget romantikaliini, kuid seda kõike oli lõpuks liiga vähe, et üht kekpärast wuxiat ilmestada. King of Beggars on päris tuntud film, reliisitud mitme nimeka HK kino levitava DVD firma poolt, kuid minu jaoks jäi lahjaks. Wuxia sõbrana võis küll vaadata, õiget originaalsust polnud aga teosel palju pakkuda. 2/5

Magav rusikaäss.

The Territory

The Territory - Raoul Ruiz 1981

Taas üks neist filmidest mis on nii väga head aga samas ka halvad, ehk siis kehvasti kokku pandud hea sisuga linalugu. Kaks ameeriklastest perekonda lähevad prantsuse maakohas matkama ja eksivad ära. Eksimine kusjuures ei olegi nii väga eksimine, sest inimasustuse jälgi, mahajäetud vanu maju, lossivaremeid ning sõiduteid möödavilksatavate autodega ja isegi inimesi on mitmeid, kuid ikkagi ei jõua seltskond kuidagi lähtepunkti tagasi. Peagi hakkab mets neid justkui magnetiga kiskuma ja kuigi on ka muud provianti kaasas, tekib ränduritel isu inimliha järele.

Pidevalt on õhus blairwitchilik äng ja õõvaootus, nihkes oleku, irreaalsuse ja sumu tunne, kuid lõpuks laabub kõik justkui liiga lihtsalt ja ebarahuldavalt. Ega lavastaja tahtnutki horrorit teha vaid läbi draama pakkuda vaatajale mõistulugu millele võib läheneda mitmeti, kuid pigem oleks just võinud müstilisele metsa kutsele ja iidsete hingede õhutatud kannibalismile rõhuda, sest kriitikanooled või lihtsalt vihjed modernse maailma metsikustele ei mänginud lihtsalt välja. Hea, kuid arendamata ideega müstikadraama. Samuti oli film lihtsalt liiga pikk. 2,5/5

Mets ja selle toonid.

After Hours

After Hours - Martin Scorsese 1985

Lavastajaks oli vale mees. Martin Scorsese on sellise läbi ja lõhki indiefilmi jaoks lihtsalt natuke liiga suur nimi, oli seda piisavalt juba filmi tegemise ajal ja on seda enam nüüd kus teda teatakse pigem A-klassi põnevike kui peavoolu kõrval vulisevate draamade järgi. Film on indiekino mis indikino. Stsenaarium osteti Sundance´i festarilt ning filmi väntama kutsuti noor Tim Burton kellele see oleks täispikaks debüüdiks olnud, aga siis kõllas Scorcese ja lubas asja ise ära teha ning suure nime ees astus sellal veel pisike Burton viisakalt kõrvale. Ma ei spekuleeri milline oleks film olnud Burtoni nägemuses või mõne teise undergroundlavastaja käe all, sest ka Scorcese tegi väga hea kinoloo, kuid lihtsalt lavastaja nimi viib teadlikult või alateadlikult vaataja ootused hoopis teistele radadele kui seda on üks tüüpiline väike lahe New York´i urbankomöödia.

Tüüpiline on siinkohal tagasivaatena, sest analoogse sisu ja tundega filme on nüüdseks mitmeid valminud, After Hours aga paistab minu jaoks alati nende seast välja kui eeskuju ning nurgakivi millele hilisemad NY indiekino tuusad oma Manhattanil toimuvaid kiiksuga draamasid ja sürre komöödiaid ehitanud on. Teose geniaalsus on olukorra absurdsuses ning detailides mis seda rõhutavad, meelsuses mis yuppiekultuuri kõrghetkel naeruvääristab seda läbi anarhistlike kunstnike, näeruvääristades aga samas ka neid ning nende pürgimusi ja lõpuks naeruvääristades ka tavalisi tööl käivaid linnakodanikke. Üks öö täis hullust.

Tuleb tähele panna, et kõik filmis nähtud naised ihaldavad peategelast kes olles aga liiga kinni isiklikus rollis ei oska ära kasutada öö pakutavaid võimalusi, vaid murrab meeleheitlikult vabaduse poole milleks on tuttav turvaline väikekodanlik elu. Noore romantikahaige mehena avaldas see mulle päris tugevat muljet ning ega mõju olnud ka nüüd ülevaadates kadunud. Üldse tundus film sama hea kui tosin aastat tagasi ning kuna seekord vaatasin DVD-lt kus kärbitud stseenid samuti sees, siis nii mõnigi koht filmist oli lõikelauale jäänud vihjetega koos tarbides veelgi ägedam. Näiteks seos tualettruumi seinal oleva kirja ning kõige hilisema näisvallutuse vahel. Hea indikomöödia mille lavastas liiga tuntud mees ning mida selle tõttu on üritatud teisel turul valede lubadustega pakkuda. 4,5/5

Öine Soho.

Menutus minevikust, mu lemmiksarja lemmiktegelane aastal 1989

The Cat

Lao mao - Ngai Kai Lam 1992

Kümme minutit filmist on nii fantaasiarikas, et see vabandab välja isegi filmi igavamad kohad mis mulle praegu, paar kuud peale vaatamist, enam isegi ei meenu. Alul tundus kangesti justkui vaataks mõnda deemonhorrorit, kuid peagi selgus, et puhast ulmekat ning kõik erivõimetega olendid olid pärit teistest päikesesüsteemidest. Neist lahedam oli kahtlemata musta kassi kuju võtnud ihukaitsja-rüütel kes ühe kohaliku koeraga uperlaheda kakluse maha pidas ja seda eelpoolmainitud fantastilist kümneminutilist vaatamisnaudingut pakkus.Aga ägedaid rumalusi oli teisigi, lisaks loomade shaolini oskustele veel verd ja vägivalda. 4/5