1. Intro
2. Blackest Eyes
3. Lazarus
4. Futile
5. Interview
6. Mother and Child Divided
7. So Called Friend
8. Arriving Somewhere But Not Here
9. The Sound of Muzak
10. Interview
11. The Start of Somenthing Beatiful
12. Halo
13. Interview
14. Radioaktive Toy
15. Trains
Olen vaadanud varem kolme Porcupine Tree DVD-d, kahest diskist koosnevat videote kogumikku ning The Incident´i videoillustratsioone ja need olid täitsa mõnusad, kuid see sakslastele antud konsa tundus ikka hell sitt olevat. Selline "täiskavanute rock", nagu Sal-Saller teeks Jaak Joalaga bändi, faking halamised ja munamised. Ma olin siiani Porcupine Tree´d ikka rock´i alla liigitanud, nüüd läheb siis sinna sitade ballaadide lahtrisse. Ja mis hale jutt see veel intervjuus oli, kui küsimusele, et millist muusikat teete, vastas Steven Wilson, et seda ei saa seletada, seda tuleb kuulata. Faking poose ahv!
Kuula sõnu mees, kuula sõnu.
ReplyDeleteSa ei kujuta ette
ah ma lihtsalt ei suuda
kuula sõnu
Mis mõttes, kas Morrissey kirjutab neile tekste või?
ReplyDeleteSul pole õiget progesoont lihtsalt, nagu minu puhul võib Depeššit piinariistana kasutada, selles mõttes et ma tunnistan üles mida iganes, et ainult pääseks sellest piinast mida valmistab kasvõi ühegi Depeši mängitud noodi kuulmine...
ReplyDeleteMis progesoonest sa siin popbändi puhul räägid, see ju sama AOR mille kuulamist sa Harglale ette heitsid. Ma kohe imestasin kuidas sulle selline tavaraadiorock meeldib.
ReplyDeleteSteven Wilsonil on geniaalseid momente, ta soolokal näiteks (The Insurgentes) või siis kui ta Opethi plaatidel külalisena üles astub
ReplyDeleteOli näha jah, et oma bändile ei jagunud, vähemalt varem, sest see The Incident mulle isegi meeldis.
ReplyDelete