Harlequin Valentine

Neil Gaiman, John Bolton - Harlequin Valentine
Dark Hore 2001

Veider lugu selles suhte, et loen-vaatan, katsun käega, et veel paar lehte jäänud ega oska ikka veel midagi arvata. Ja siis tuli lõpp mis armsat vedas otsad kokku, nii kergelt ja muretult lahendas situatsiooni, et asja võib tõesti meisterlikuks pidada. Boonusena lõpus veel härra Gaimani seletused seoses lühiloos kasutatud tegelaskujudega, valgustatakse nende ajaloolisi ning kultuurilisi tähendusi. Korralik väike koomiks, vaid Boltoni retušeeritud fotode kasutus oli väheke häiriv, olen ikka puhtalt pliiatsikasutuse austaja.

Royal Tramp 2

Lu ding ji II: Zhi shen long jiao - Siu-Tung Ching, Jing Wong, Gordon Chan 1992

Jätkuosa nii lahe ei olnud kui esimene, kuid vahet tegid vaid paar siin-seal silma hakkavat iluviga. Põhimõtteliselt aga oli jätkuosa lihtsalt nagu ühe pika filmi lõpp mis natukene venima hakkab, olid ju mõlemad linti võetud samaaegselt ning sisu jätkas täpselt sealt kus esimene film pooleli jäi. Seksistlikke nalju ning näitsikuid oli rohkem, samuti oli mõnus vaadata peategelase armuafääre millest mõni isegi romantiliselt nunnu, kuid eriti ei istunud Wilson Bond´i tegelaskuju muutumine kung-fu ässaks, sest äpardlikust sulist meelitajana oli ta hulga lahedam kui rusikakangelasena. Royal Tramp on aga üldiselt väga hea kelmikomöödia kus ühtmemoodi valeda ja vallatustega aetakse ni poliitilisi kui armuafääre. 3,5/5

Wei Siu Bo oma tulevase lemmiknaisega.

Kolyma Tales

Varlam Shalamov - The Kolyma Tales
Penguin 1995

Kuulasin hiljuti Gulaggh´i plaati "Vorkuta" (selle kohta saate täpsemalt lugeda ning seda alla laadida Hitory Of Misery...blogist) ja tuli meelde, et on ununenud mainda eda suurepärat raamatut mis sai loetud juba mitu head kuud tagasi. Varlam Šalamovi "Kolõma jutud" on koos Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" ja Anne Applebaumi "Gulagiga" kolm raamatut mis maailmas kõige paremini punalaagrite elu lugeja jaoks selgitab.

Solženitsõn kirjutab isuiklikust emotsionaalsest vaatenurgast, pakkudes dokumentaalsete faktidega segamini tuttavate ning enese meenutusi, Applebaum aga kohati lausa häiriva eemalseisva külmusega, pannes teadlasena lugeja statistiliste näitajate ning kinnitatud faktide ette, vältides arvatavaid meenutuspõhiseid ja tundevaldega liialdusi liikudes võimalikult objektiivsel pinnal. Šalamov kolmanda sambana kasutab sama info lugejani toomiseks ilukirjanduslikku lähenemist läbi lühijuttude, mõned autobiograafilist laadi ja teised kuuldu-nähtu põhjal.

Jutud on erineva ülesehitusega, teevad kohati põikeid järgimaks kirjaniku loovälist mõttearendust või siis jagavad vahele informatsiooni loos kujutatu edasise käekäigu kohta, lõigud millel otseselt puudub seos jutustuse enesega ning korra isegi autor märkas seda kirjutades, et naaseme nüüd loo juurde tagasi. Erinevad nurgad olustiku kirjeldamisele, kuid valdav on episoodilisus, ehk siis lugejale pakutakse vaid jutu raames üht minatuurset ajalõiku paarist tunnist paari päevani. Lugusid ise peas järjestikku asetades võib kirjaniku lineaarse elusaatuse kokku panna ja eks ka kirjastajha ole sellele mõeldes neid asetanud, kuid kuna tegu mitme eri kogumiku ühiste kaante vahele asetamisega, jääb ajahüpete sakilisus sisse. Seetõttu kergendab kirjaniku elulooga kursis olemine lugemise sujuvust aga loomulikult sobivad lood ka täieti eraldiseisvate ilukirjanduslike väärtjuttudena lugemiseks.

Varlam Šalamov

Royal Tramp

Lu ding ji - Siu-Tung Ching, Jing Wong, Gordon Chan 1992

Üllatus, üllatus! Jah, tõesti oli mul siiani see tuntuim wuxiakomöödia vaatamata, kuid parandasin selle vea ning kugistasin veel samal õhtul teise osa samuti otsa. Royal Tramp on muidugi Stephen Chow eteaste ja tema isiku järgi seda ka teatakse, kuid minu jaoks jäi side näitlejaga isegi küsitavaks, sest keisri nõuandja ja usaldusisiku Wilson Bond´i roll ise oli lihtsalt nii lahe ning arvatavasti oleks iga näitleja selles säranud ning ega võitluskoreograafia pealt saa ka midagi Chow´ga seostada, temale omast humoorikat lähenemist nappis ja pigem olid komöödia vahele pikitud jõukatsumised traditsioonilised. Huumor oli aga väga viis ja mina isiklikult nihutaks selle wuxia sildistuse kaugemale ning rõhuksin heale Hong Kongi komöödiale. 4/5

Filmiküsitlus - Sven Varkel Heraldist

Heraldi lugu "Tuline teras" anti huvilistele kuulata just sel hetkel kui minu Talve kogumikul tekkis auk mida oli vaja eestikeelse raskema rockiga täitma hakata. Vaagisin mitu päeva, sest hevi on ju aastaid vaid halba maitset peegeldades sõimusõnaks olnud, kuni ühel hommikul kohvi vaaritades lükkasin taas loo käima ja see kõlas nii super hästi, pani jala tatsuma ning päästis päikese valla, et enam kahelda ei saanud. Püüdsin küll veel muid palasid bändilt välja meelitada, mine tea, järsku mõni sobinuks veelgi paremini, kuid olin juba Tulise terasega meeleldi leppinud. Nüüd muidugi on terve album Heraldi uut materjali ilmunud ning tuleb endalegi muretseda, kasvõi selleks, et kuulata mis tundega ülejäänud lood mu hardrock tundega kogumikul kõlanud oleks aga ka seetõttu, et raadiost kuuldud träkid on eranditult korralikud surumised olnud.

Nimi: Sven Varkel
Bänd: Herald
MySpace: Herald
Koduleht: Herald

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

"A Clockwork Orange", "Machete", "Inglourious Basterds". Laias laastus meeldib Tarantino ja Rodrigueze looming, aga ka igasugune loll tümitamine ja action a'la Rambo ja Die Hard. Harva otsin filmidest midagi väga diipi, Hollika filmides seda nagunii pole. Pöffil on enamasti diibid filmid, need on ka head, aga konkreetset ei mäleta ja paar aastat pole pöffile jõudnud ka.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Ma käin tegelikult päris palju kinos, aga enamasti on seal ikka saast ning saab aju rahulikult ooterežiimile lasta. Viimane väga hea elamus oligi "Machete", sõpradega käisime Kosmoses vaatamas. Hea, et naerust püksi ei teinud ja verd lendas ikka korralikult!

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Jõuluvana tõi mulle Slashi plaadi ja see kummitab ikka rajult. Seda soovitakski. Samuti olen viimasel ajal palju kuulanud Devin Townsendi albumit "Addicted" - ka seda soovitan kõigile. Vastates aga küsimusele "Mida ma viimasel ajal kuulanud olen?", siis selleks on kahtlemata Heraldi "Gaia":) Tead, kui teed albumit, siis pead seda kuulama rohkem, kui vaja oleks. "Gaia" puhul on hea märk see, et ma pole ikka veel ära tüdinenud ja see rokib täiega!

Tänan Sven!

Ülemise foto autor on Urmas Kukk, all kaader filmist A Clockwork Orange.

Taxi

Taxi - Carlos Saura 1996

Väga korralik karm teema oli seekord hispaania legendaarsel lavastajal Carlos Saura´l kätta võetud. Madridis on grupp kuldses keskeas taksojuhte kes sõna otseses mõttes tapavad narkomaane, sisserändajaid, prostituute ning homoseksualiste. Mõrvarid on tegutsenud juba mõnda aega, kuni ühel päeval otustab ülikoolieksamitel läbipõrunud grupi liikme tütar samuti taksojuhina elatist teenima hakata ning avastab ehmatusega, et nii tema kolleegi pojast armastatu, isa-ema kui ka kõik teised taksistid on äärmusnatsionalistlikult meelestatud. Aga tõde ei olegi kõige valusam, armastus oma boyfriendi ning vanemate vastu võib isegi olla määravam kui lähedaste kuriteod "võõraste" ja "väärakate" vastu, joone õige ja väära vahele vedamiseks on individuaalne.

Kuigi näidatakse ka noori skinheade on filmi mõtteks ikkagi püüe teadvustada fakti, et mitte vaid noored "kõlupead" ei ole ultrakonservatiivsed ning direct action ei pruugi tulla ainult pesapallikurikaga kiilaka poolt, vaid kohast kus seda kõige vähem oodata oskad. No mõelge ise kui meil oleks Tallinnas grupp taksojuhte kes sihikindlalt mäluaugus tagaistmel magavaid venelasi linnast välja sõidutaksid ning seal metsasügavusse surnuna maha jätaksid, aidates samas üksteist jälgede kustutamisel ning riskide maandamisel. No ma tean küll mida te mõtlete... Minu arust aga ei osanud lavastaja nii kuuma teemat auga lõpuni veeretada ning tõi hiljem tugevate ideede asemel sisse melodraamat ning noir-thrillerlikku põnevust. Asi nagu hääbus ära, vaataja sai hoopis pisarat kiskuva lemberomaanidele kohase lõpu. 3/5

NS Taxi Team.

House of Mystery : The Beauty of Decay

Matthew Sturges, Luca Rossi, Jose Marzan Jr., Werther Dell´edere, Andrew Pepoy, Bill Willingham, Richard Corben - House of Mystery #16-20, Halloween Special 2009
Vertigo 2010

Bill Willingham´i kirjutatud ning Richard Corben´i poolt joonistatud substoori "The Hounds Of Titus Roan" oli väga ägedalt sünge õuduslugu, kuid mitte midagi muut ma siit kaante vahelt ei leidnud. Põhilugu on l'inud järjest segasemaks ning võrdeliselt igavamaks ning mitmed baaris õlleklaasi taga jutustatud pisikesed lisalood ei paku samuti pinget. Kohati tundub, et House of Mystery on Matthew Sturges´i kolikamber kuhu mitte just need kõige paremad ideed mida prügikasti ka visata ei raatsi, ümber tõstetakse.

The Extraordinary Adventures of Adèle Blanc-Sec

Les aventures extraordinaires d'Adèle Blanc-Sec - Luc Besson 2010

Lugesin Ivari blogist selle filmi kohta, et põhineb suurepärasel koomiksil, kuid filmina ei ole just õnnestunud. Kuna aga mulle taas ja taas meeldivad sellised The League of Extraordinary Gentlemen´i tüüpi seiklused, siis võtsin ima suurte vaagimisteta ette ka selle Indiana Jones´i väikeõe kus tegevus kahekümnendate aastate Pariisis ning tegelasteks opakad professorid, juhmid politseinspektorid, galantsed muumiad, üks näljane pterosaurus ning südi naine kes odavate müstikaromaanide kirjutamise vahelt leiab aega laias maailmas seigelda, otsides ravi oma voodihaige kaksikõe jaoks.Huumor oli meeldivalt topakas mis prantslastest tühipeadele sobib, kuid ameerika filmis eriti lamedalt mõjuks ning tegelaskujudki rahuldavad, kuid lõpuks jäi lihtsalt actionist puudu, liiga vaikse susinaga lõppes film ära. Aga oli selline OK väike jama, mõnus vaadata ja mõelda kuidas see kõik veel koomiksilehtedel välja võiks näha. 2,5/5

Rare Exports Inc. - The Official Rare Exports Inc. Safety Instructions 2005

Rare Exports Inc. - Jalmari Helander 2003
The Official Rare Exports Inc. Safety Instructions 2005 - Jalmari Helander 2005

Kinost Rare Exports´i vaatamast tulles lõin internetimasinale elektri sisse ja trisin netist need kaks eellugu, sest ilmumisajal vaadatud filmidest oli vähe meeles ning kümmekond minutit kestvaid lühifilme jaksab ju teine kordki vaadata. Lühivormi tihkuses olid mõlemad tööd paremad kui sel aastal valminud mängufilm. Rare Exports Inc. oma mustahuumori puändi vaimukuses ning raskesti välja aetavale kurjusele viitavates pisidetailides mis koopiana mängufilmist kadunud oli ning teine film, ehk The Official Rare Exports Inc. Safety Instructions, pakkus otsest julmust mida samuti ei tahtnud tegijad oma jõulufilmis näha. Safety Instructions sisaldas aga veel ka imeilusat lõppu, mille tõttu kolmest filmist on see kahtlemata parim kinotöö. Väikese rahaga tehtud head humoorikad lühifilmid. 4,5/5

Skinwalkers

Skinwalkers - Chris Eyre 2002

Tony Hillerman´i krimiromaanide järgi on vändatud üsna mitu filmi, mina alustasin kogemata kõige viimasest (A Thief of Time), kuid selest pole lugu, sest peategelaste läbi filmiseeria jooksvad eraelulised seigad adub ära ning mõrvalugu on nagunii igas loos erineva taustaga. Mis aga ühtne, on tegevus indiaanireservaadis kus kaks native politseinikku tänapäevaste uurimismeetodite ning hõimutraditsioonide vahel otseteed otsdes lõpuks kurikaelad nabivad.Käesolevas loos hakkas keegi tapma hõimu pühamehi, šamaane kes kunagi olid seotud reservaadis toimunud keemilise reostusega ning ega vaataja jaoks just süüdlase leidmine raske olnud, tui lihtsalt tähele panna milline tegelane saab põhjendamatult palju ekraaniaega, kuigi on "väike mutter". Televisioonifilmi lihtsusest hoolimata meeldib mulle ikka neid reservaadifilme vaadata, eriti kui lavastajatoolis indiaaniverd Chris Eyre. 3/5

Uurija Leaphorn oma abikaasaga.

Boris - Live At Shimokitazawa Shelter

Boris - Live At Shimokitazawa Shelter 2003

1. "Huge"
2. "Ibitsu"
3. "Furi"
4. "Death Valley"
5. "Ano Onna no Onryou"
6. "Naki Kyoku"
7. "Akuma no Uta"
8. "Korosu"
9. "ワレルライド"
10. "1970"
11. "Ibitsu" (music video)
12. "Furi" (music video)
13. "Korosu" (music video)
14. "1970" (music video)

Eelmine Boris´i DVD ei jätnud mingit muljet, seekord on aga emotsioonid väga positiivsed, sest kitarriulgumise ja sõnapobina asemel pakuti otsest käredat riffide katkumist, trummipauku ja kähekarjumist. Boris tegi punk rock´i, tegi Melvinsit, Nirvanat, Mudhoney´t, Sonic Youthi ja isegi kõndis kohati sinna HC piiri taha. Vot sellist Boris´i võiksin mina ka kuulata kui hea massiivse vahele pikitakse veel väga head nobedat. Hähhhhh!!! Nüüd lugude listi kopeerides ja siia paigutades selgus, et mul boonuste hulgast jäid videod vaatamata. Eks tuleb nüüd taas diski otsima minna.

Groper Train : Search for the Black Pearl - Molester Train: Underwear Inspection

Chikan densha: Shitagi kensatsu - Yôjirô Takita 1984

2009 võitis Yôjirô Takita filmiga Departures parima võõrkeelse filmiga Oscari, aastal 1983 aga oma sekskomöödiatega jaapani himurate meeste südamed. Groper Train seeriad muutusid koheselt meeletult populaareks, sest pakkusid meesvaatajale just sedalaadierootilist laengut millest nad ise aastaid inistanud olid. Jaapani täislitsutud rongides on tavaline, et näpud kulgevad oma teed ja hakkavad hellitama kas oma naisterahva vastu surutud riista või suisa hellitama kõrvalseijat. Kõik jaapanis teavad seda, vähesed küll julgevad rongikäperdamisega tegeleda, kuid pea kõik unistavad sellest. Ja siis tuli Yôjirô Takita ning tõi ekraanile kangelased kes häbenemata annavad metroorongides oma sõrmedele vaba voli ning lõi uue žanri mis jaapanis 25 aastat väga elujõuline olnud, kuigi lääne vaataja jaoks jääb kogu katsumiste ja rongivägistamiste ( hilisem kraade tugevam exploitation) teema kaugeks ega suuda nii erutavana tunduda kui kohalikule salerimanile.

"Search for the Black Pearl" ei ole Groper Train´i sarja esimene film, kuid juttude järgi kõige kuulsam ning koomilisem. Kasvõi fakt, et Pink Eiga on DVD relisimise taga näitab juba taset ning heaks lolliks meelelahutuseks pean seda minagi. No kus filmis sa ikka näed, et detektiivil on olemas "pussyprint" ja siis ta otsib inimest rongidest, võttes naistelt salaja tindi ja paberiga häbememokkade jäljendeid kuni lõpuks õige "templi" kaudu otsitava neiu üles leiad. Hea fun! 3,5/5

Tussutemplite võtmine.

Jonah Hex : Counting Corpses

Justin Gray, Jimmy Palmiotti, Darwyn Cooke, Dick Giordano, Jordi Bernet, Paul Gulacy, Billy Tucci - Jonah Hex #43, 50-54
DC 2010

Eelmine Jonah Hex mulle niiväga ei meeldinud. Siis laenas Lauri seda vanade lugude kogumikku mis osutus eriti süngeks ja ägedaks ning tekkis tunne, et ega see uus mingit taset enam teha suuda, ammu juba kõik paremad palad ära tehtud. Albumit saades piilusin veel kaante vahele ja nähes mõne kunstniku käekirja pobisesin, et see ju puha lastele joonistatud. Lauri ka nagu kõrval ei öelnud midagi. Selgus aga, et kõige lastesõbralikuma joonistusstiiliga (no nagu Elina Sildre Tähekese jaoks tehtud pildid) mees Darwyn Cooke tegi nii julma ja valusat lugu, et karp kukkus lahti. Ja veel milliste pisikeste koomiliste ning elavate nüansidega, lausa lust oli lugeda nii selge teemas jooksva pildi kui ka ühe parima Jonah Hex´i loo tõttu. Üldse olid seekord kõik lood vanas heas rusuvas tundes, st. väga hea kogumik oli.

Mutant Girls Squad

Sentô shôjo: Chi no tekkamen densetsu - Noboru Iguchi, Yoshihiro Nishimura, Tak Sakaguchi 2010

Astroboy paroodia oli juba väärtusega ning neid geniaalsuse plahvatusi leidus mitmeid teisigi, kuid üldiselt jäävad need uue laine jaapani mutantgorebodyhorrori filmid ikka ääretult keskpärasteks. Ma ei tahaks tegelikult Meatball Machine´i sinna alla liigitada, ütlen siis, et sellele järgnevad sõpruskonna filmid kus koolivormides jaapani plikad raiuvad jäsemeid nii, et verd sajab ning liha moondub looma või linnujäsemeteks. Loole endale ei panda suurt rõhku, venitatakse mingi käkkikas valmis, kuid pisidetailid on tihti läbimõeldud ja vaimukad. Nii ka seekord. Üks paras jura mida küll mõnus vaadata aga veits nagu piinlik ikka ka samas ja siis pool tosinat ääretult head ideed. No kasvõi see meat-mecha mida lõpus näidati. Ja loomulikult see suicidal emo Astroboy. 3/5

Northlanders : The Plague Widow

Brian Wood, Leandro Fernández - Northlanders #21-28
Vertigo 2010

Nothlander on tugevalt taset hoidnud. Võib-olla eraldi seisvate juttude tõttu ei ole see nii keeruline kui järjest kulgeva ning hoo pealt väljamõeldava või täiendatava saaga jutustamine aga igal juhul võib südamerahuga kindel o9lla, et viies album tuleb sama kõva kui eelmised. Käesolev lugu rääkis põhjamaalaste poolt Volga jõe äärde rajatud asula karmist talvest kui 700 hingelist kogukonda laastas üheaegselt nii külm, nälg, katk kui ka sisemised võimutülid. Talv 1020 Volgal oli julm. Isiklikuks lemmikuks jääb siiani "The Cross + the Hammer", kuid "The Plague Widow" on kohe kandadele astumas. Hea annus ajalugu kenasti Leandro Fernández´i poolt joonistatuna.

The Town

The Town - Ben Affleck 2010

Kus on need munadega mehed filme väntama? Tundub, et vaid eided lavastavad krimifilme, sest nii kuradima roosat romantikat ma küll Bostoni tänavatelt ei oodanud. Kas tõesti keegi enam ei julge teha korralikku võmmi ja pätifilmi, vaid peab klišeedest kubisevale madalalaubaliste põnevikule veel lisaks kogu halesittade armastusfilmide jura sisse keerama, et jõmmi kõrval kinos saaks veel tema blondeeritud juustega ajukääbik ka oma osa kätte. Siis nagu ma lihtsalt ei saa aru mis mõttega teha selliseid ebaoriginaalseid leigeid jobistamisi aastal 2010, kui ometigi on näidatud kätte suund milliseid politeithrillereid vaatajad ootavad. Ahh, sorry! Milliseid filme mina ootan, sest käesolev film tundub taas mitmetele asjalikele filmivaatajatele aasta pärl, hea maitse mõõdupuu ja põnevike kuningas olevat. Fakk you! Ilge sitt oli! Point Break tehti 91 ja Heat 95, veits hilja nagu uuele generatsioonile seda suppi üles soojendada, eriti veel kui tublit kaks kolmandikku vett (loe: sitta) juurde valatud. 1,5/5

Chris Isaak - XIII Festival International Jazz San Javier

Chris Isaak - XIII Festival International Jazz San Javier
San Javier, Murcia, Spain Auditorio Parque Almansa
July 2, 2010

~ Speak Of The Devil
~ Wicked Game
~ Go Walking Down There
~ Best I Ever Had
~ One Day
~ Big Wide Wonderful World
~ Worked It Out Wrong
~ We Lost Our Way
~ Take My Heart
~ La Tumba Será El Final
~ I´ll Go Crazy
~ You Dont Cry Like I Do
~ Baby Did A Bad Bad Thing

Encore:

~ Short Instrumental (only the band)
~ Blue Hotel
~ San Francisco Days
~ Oh, Pretty Woman
~ Blues Stay Away From Me
~ Blue Spanish Sky

Chris Isaak on mõnus aga mulle kohe üldse ei meeldinud kuidas ta laval oma saatebändi pillimeestele üle ühe loo hõikas, et säti väheke seda ja lase käia, mängi sutsuke mõnda teist meloodiat. Jättis mulje justkui oleks staar ja siis mingid kotid laval keda võib lükata ja tõmmata kuidas juhtub ning läbi selle ei tundunud ka kontserti fiil mitte kõige parem.