Brotherhood

Broderskab - Nicolo Donato 2009

Juleti vähemalt välja öelda, et homo võib ka rassist olla. Et üks vähemuses olemine ei tähenda kohest tolerantsust teiste vähemuste vastu ning lillad ei pea alati pruunide ja kollastega käest kinni hoides lillelippude all ühtse massina kurjade natside vastu välja astuma, vaid mõnele gyle võivad need natsionaalsotsialistlikud aated lausa meelt mööda olla. Lõpuni välja aga ikka ei mindud, sest kohe nii kui kaks kanget valge rassi eest võitlejat üksteist himuramalt silmitsema hakkasid, kiskus film väga banaalseks ja naiivseks.

Olgem realistid, kuidas kuramus sai ühele organisatsiooniga ühinenud omasooiharale tulla üllatusena, et ohh issand, siinsed kambapoisid ei salligi homosid! No nii palju idu on iga mehe ajus, et tajuda millised tuuled neis seltskondades puhuvad. Kas just nii nagu siinses filmis või mitte, kuid ehitada skinnikambas oma tulevik varjatud suhtele, ei ole just mõistlik otsus, varem või hiljem näitab ikka keegi näpuga.

Ja siis solvutakse kogu liikumise peale, et kui teie ei luba mul olla homo, siis mina ei taha olla radikaalne prempoolne, justkui peaksid need asjad mingis veidras tasakaalus olema. Lööte mind kui homo, lähen ja paitan hoopis türklasi, mitte ei viska molotovi kokteili perekond Sisserändajate tuppa, kuigi varem olin samasugune homo, kuid vihkasin neid pruunpersesid. Suhe ise oli imalat laadi ja piinlik vaadata ning lõpus keerati veel üks klišee otsa nagu neid filmis veel vähe oleks olnud. Alul veidike radikaalsemat muljet jättev film keeras lõpuks ikka kenaks poliitkorrektseks looks. Nõrk. 2/5

Poisid ujumas.