Pierre Christin, Enki Bilal - Partie de chasseCataln Communications 1990
Kui ma Laika koomiksiga olin NL-i jõudnud, siis tundus Jahiseltskond igati sobiliku järgmise koomiksina. Poliitiine põnevik ühest nädalalõpust jahimajas kuhu on kogunenud idabloki maade kõrged parteitegelased, et meentada ühist minevikku ning veeta aega ulukeid küttides. Punaterrori ja Saksa okupatsiooniaegu meenutada ei ole aga ainus eesmärk ning prantslasest tõlk kelle vaatenurgast lugu lahti arutatakse, taipab alles lõpus mis mängu vanad aparatšikud lumme mattunud lossi tegelöikult mängima tulid. Kogu tõde aga ei avane temalegi. Fiktsioon, kuid väga hea ülevaade parteiladviku mängudest kus lojalsus ja vastastikkused teened on võimu tagatiseks. Enki Bilali autoristiil on küll kena vaadata, kuid stoori ise jättis seekord parem mulje. Esmalugemisel olin rohkem pildi peal väljas.
Kust said? kellelt said? tahan ka.
ReplyDeleteOpsi käest laenasin posu uusi ja vanu tuttavaid koomikseid. Pead taga ise rääkima laenamise asjus.
ReplyDeleteTore küll, paistab et me oleme täiesti juhuslikult lugenud täpselt üheaegselt ühte ja sama asja. Robi laenas mulle pinu Bilal'eid ja see Jahiseltskond oli ka hulgas.
ReplyDeletePilt oli vinge muidugi, stoorist aga ma ei saanud lõpuni aru. Võib-olla on siin asi sellest, et see mis lääne inimesele tundus jahmatamapanev ja enneolematu, oli NL elanikule ammu teada ja ei üllatanud kedagi - nii ülim luksus milles "tööliste riigi" esimesed "töölised" elasid kui ka musta vöö omamine perssepugemises, lipitsemises, puhta nahaga väljatulekus ja üldse ellujäämises.
Et ma olin/olen Bilali kosmose- ja androididelugudest oluliselt suuremas vaimustuses ja isegi see Nikopoli-triloogia meeldis, vähemalt esimene osa kindlasti.
ReplyDeleteMa küsin neid ise ka Robilt, siiani on lugemata. Hea, et mainisid, et tal on.
ReplyDelete