Reindeerspotting: Escape From Santaland

Reindeerspotting - Pako joulumaasta - Joonas Neuvonen 2010

Soomes parajalt kõmu tekitanud dokumentaalfilm. Mõistetav, sest teos on ühe Rovaniemi narkari poolt filmitud portreelugu oma sõbrast, veelgi sügavamalt uimastite küüsis olevast sõltlasest. Droogiks on Subutex ja mänguks pidev rahanuiamine, hankimine või varastamine, Portreteeritav räägib häbenemata oma sõbra kaamerasse kõigest mis hingel ning teeb varjamata oma süstid kaamera silma all. Narkari elu sellisena nagu ta on, ega imestada pole midagi ja teada värk, kuid ühe amatöörlavastaja jaoks on tegu siiski väga kõva debüüdiga mis liikus asja üdimes. Kui palju see režissöör ise junkie oli, on muidugi ise asi, kuid võib aru sada, et sooneoda ei ole temalegi võõras teema ja tänu sellele on fimis näidatu ehe elu mehe ümbert. 3,5/5

Soome narkaritel ei ole muidugi ka midagi viriseda, ikkagi heolu riik ja vajadusel saab nii ravi kui leiab ka raha Subutex´i ostmiseks, keegi prüguikasti kõrval ei süsti, tagumikku metroojaamas ei müü ega pargipingil maga.

The Old Gun - Vengeance One by One

Le vieux fusil - Robert Enrico 1975

Taaskord üks põnevusfilm mida nägin väga varajases nooruses ning mis mind aastakümneid kummitanud on. Mitmel korral oleme Zahiri Tambetiga, kes samuti kogu põnniea kodus soome televsiooni vahendusel filme vahtis, mitmel korral arutanud, et mis nimelise linalooga võis tegemist olla ja minu arust on Tambet küll mingeid täiesti korstnast võetud pealkirju mulle välja pakkunud. Nende järgi otsides ei ole kunagi seda leidnud. Nüüd aga piisas ühest ainsast pilgust vene reliisi DVD kaanepildile kus ümmarguste prilliklaasidega Philippe Noiret haavlipüssiga, oli mul kohe selge, et just seda linalugu olin aastaid taga ajanud.

Liitlaste pealetung surub sakslasi Pransusmaalt välja, kuid olukord on seda ohtlikum, et taanduvad väed on valmis kõigeks. Doktor Julien Dandieu saadab oma naise ja tütre ohutusse maamõisa, et mitte seada nende elu linnas ohtu, kuid ise mõned päevad hiljem järgi sõites avastab, et pelgupaiga asemel viis ta pere surma. Põhijõududest eraldunud saksa üksus on korraldanud külas tapatalgud ja puutumata sellest ei jäänud ka tema omaksed. Leinas mees otsis üles peidetud sajanditevanuse jahipüssi ja asus isiklikule kättemaksuteele, plaaniga tappa tema majas omavoliliselt elavad tosinkond saksa sõdurit.

Idee sellest kuidas humaanne doktor haarab relva ja asub üksteise järel maha nottima külas viibivaid fritse, oli igati lahe. Iga mees leiab erineva otsa kui mõisa keldritelabürindis orienteeruv mees neid ükshaaval napsama hakkab. Selline Die Hard iidses mõisahoones keset kaunist suvist prantsusmaa loodust.

Kahjuks aga rikkusid head põnevikku mehe pidevad meenutused möödanikust. No mitu korda ma pean nägema pilte sellest kuidas ta ikka oma kaasat ja tütart armastas, see oli ju koheselt selge ja nende traagilist surma sügavamaks ei muutnud. Nüüd aga raisati 50 minutit mõttetutele taganutmistele, selle asemel, et veel paar mõrtsukat keldris kasti lüüa. Ainuke väärt meenutus oli mälupilt sellest, et doktor kandis sõjaväemundrit. Fakt mis lisas usutavust filmi põhiliinile, ühe trullaka prillipapa võitlusele kamba sissetungijatega. Põnevik mida pidurdavad meenutused. 3,5/5

Neli aastat varem valminud linaloos peeti sarnast võitlust.

The Secret of Nikola Tesla

Tajna Nikole Tesle - Krsto Papic 1980

Aastaid tagasi Tesla leiutised huvitasid mind. See huvi küll jahtus peale seda kui olin netist alla tirinud parajalt piraka kausta mis sisaldas väidetavalt FBI poolt kogutud andmeid Tesla tööde kohta. Alul veits hiireklikiga sirvisin, aga peatselt lõin käega, no kes see ikka viitsib tuhandeid lehekülgi jooniseid ja dokumendikoopiaid läbi uurida? Väike uudishimu aga oli sisse jäänud ja seetõttu võtsin ka käesoleva biograafiafilmi ette. Mis ikka, oma aja film ja maailma muutvate "põrgumasinate" tutvustamine jäi napiks, sest rohkem keskenduti teadlase enese karjäärile. 3/5

The Gypsy Moths

The Gypsy Moths - John Frankenheimer 1969

Esmakordsel vaatamisel tundus minu jaoks teema, kus sa meelsamini kukutad end justkui transsi minnes või midagi jumalikku läbi kogedes surnuks kui avad langevarju, lausa müstiline ja seetõttu sai ka film minu silmis ebamaise tunnetusega teose aura külge. Seekord aga haaras silm ja pea hoopis rohkem tagasihoidlikku draamalugu, põgusast võõrate vaheisest kohtumisest tekkinud tundevirvendusi ning elusaatuste alt kerkivaid tumedaid saladusi, kui langevarjuhüpetega seotud fataalset surnukskukkumise naudingut. Well, ma nagu lobisesin nüüd välja, et keegi kukub suruks, kuid eks see oli ka filmi alguskaadritest saaka selge, show-langevarjurite ohtliku amet juba kord eeldab traagikat. Hea draama imepisikese müstika torkega. 3,5/5

Grandma and Her Ghosts

Mo fa a ma - Siu-Di Wang 1998

Hiina kummituskomöödiad on ikka mu lemmikžanr olnud ja otsustasin seekord siis vaadata üht animeeritud vormis. Kahjuks aga tähendas animatsioon seekord multikat, ehk siis pere pisematele põnnidele mõeldud meelelahutust. Leidsin mõnusaid momente sealt minagi, kuid üldpildis ei olnud tegu põneva ega jkenasti joonistatud looga. Isegi väheke liiga pikk ja veniv, sest arusaadavalt köidavad noori vaatajaid filmis nähtavad monstrumid ja kummitused, kuid neid oli muu jutuvada sees liiga vähe. Mina oma lastele vaatmiseks ei anna, lihtsalt tase on nii tarkade laste jaoks liiga madal. 1,5/5

Deemonlik kass.

Big

Big - Penny Marshall 1988

Teismelisena kinos seda komöödiat vaatamas käies, tundus tegu olevat just minusugusele neljateist-viieteist aastasele mõeldud komöödiaga mis peaks siis täiskasvanule lapsikuna tunduma. Aga ei. Film pakkus üllatavalt mitmeid seksiga seotud seiku ning ka kogu võimu ja rahaihaluse teema oli peente torgetega mida teismeline nii hästi ei aduks. Võib--olla oli asi selles, et vaatasin uut 25 minutit pikemat versiooni ja varemast kinolõikest lihtsalt puudusid tõsisemad seigad imaväel täiskasvanuks saanud poisi maailmast. Ise ma aga samas küll ei taibanud mida veel sealt pikemast versioonist välja lõigata? Kui siis vast mõned stseenid Tom Hanks´iga, kus ta mänguasjadega mängides käitub hulga nooremana kui tema 13 aastne iga eeldaks.

Muidu aga igati tipp-topp, natuke nagu mõnus lapsepõlve meenutuste pärast vaadata aga samas ka igati sümpatne fantaasialugu. Kusjuures nüüd vaatamisel meeldis mulle ka klaveril astumise stseen väga, kuigi varem pidasin sedalaadi "klimberdamist" ääretult tülgastavaks. Isegi nii nõmedaks, et see oli üks harvadest momentidest mis mul negatiivse emotsioonina meeles püsis, kuigi vimasest vaatamisest on nüüdseks juba kaks dekaadi möödas. 4/5

Klimberdamine.

Lyumi - Люми

Lyumi - Vladimir Bragin 1991

Venelaste versioon Punamütsikese loost, ehk sovjetiaja lõpul valminud libahundilugu. Professor Gumpert, ngu ka kõik ta vaarisad, on pühendanud ennast salapärase Ljumi otsingule ja peatamisele, sest kord saja aasta jooksul ilmub kujumuutja välja ning asub punase mütsiga last otsima. Seekord oli kahe ja poole meetrine karvane hiiglane, ehk hunt inimnahas, oma ohvri leidnud üsna Eesti lähedalt, Läti poole paarikümne kilomeetri kaugusel piirist. Mees ostis relvad ja hundilõksud ning läks libalooma oma südamedaami kodu lähedusse varitsema. Just selle naise tütre oli mees hundile söödaks ette valmistanud.

Alul mõnusa fiiliga algav müstikalugu hakkas järjest enam koomilisi jooni omama ning filmi finaal meenutas juba nagu mõnda hiina kummituskomöödiat kus kari tonte ja tondipüüdjaid ringi sahmerdab. Üldises mõistes muidugi hea filmiga tegu ei olnud, kuid nõukogude aegse kinoloo tunne mis filmi saatis andis juurde väikese nostalgianõksu ning lõpuks oli tegu üsna mõnusa tobeda filmiga. Selliseid paarikümne aasta taguseid vene õudusfilme vaataks teisigi kui keegi soovitada oskab. 3,5/5

Hunt Punamütsikese mütsi rabamas.

Exit Through the Gift Shop

Exit Through the Gift Shop - Banksy 2010

Me ükspäev naisega arutasime, et kas astuda Dan McCarthy prindiklubi liikmeks või mitte. Ühelt poolt on tegu graafikuga kelle tööd meile mõlemile meeldivad, teisalt aga taas tundus 350 dollarit aastase liikmemaksu eest liiga palju olevat, kuigi selle summa eest pakutakse aastas 12 tõmmist ja lisaks ühe unikaalse autoritöö ning sõidutatakse graafikalehed kullerteenusega neli korda aasta jooksul ukse taha. Esialgu jäi otsus lahtiseks. Õhtul Bansy filmi vaatama asudes oli McCarthy netilehti läbi sirvides meel kunstist nii kuumaks köetud, et sarnastel radadel liikuv dokumentaal tundus igati sobiliku õhtulõpetajana.

Dokk ei olnud tegelikult üldsegi nii meisterlik kui esmapilgul tundus. Dokis eneses näidatu ning kõne all olnud teemad olid väga huvitavad, kuid film ise kui töö mitte nii väga. Veider paradoks aga see tikkus mulle juba vaadate pähe ja järgmine päev hommikulauas kaasale kiiret ümberjutustust Banksy art-projektidest tehes, tajusin ma seda selgemini, et filmi enese oleks võinud sujuvamalt teha, jätta välja mitmed seigad Thierry Guetta elust ja näidata lavastaja enda loomingut ja autoripoolset lähenemist peategelasele, hulga rohkem.

Boonuste kallale asudes aga selgus, et Banksy oli niigi prantslase debüütnäituse ettevalmistamisest kaadreid välja jätnud ning tähtsaima lisana oli veerandtunnine lühidokk B-movie, ehk film Banksyst enesest. Ja ka 15 minuti jagu jutuks olnud dokumentaalfilmi "Life Remote Control", eks vaid seitsmendik originaalöist, kuna autori ja muude õiguste järgi ei ole pikemalt demonstreerimiseks luba. Boonused andsid filmi tundele küll juurde, kuid ikka jäi nagu midagi vajaka. 3,5/5

Empire Records

Empire Records - Allan Moyle 1995

Grupp noori püüab päästa oma töökohta, alternatiivsema suunitlusega plaadipoodi, suure popmussi müüva ketiga ühinemisest. Püütakse näidata, et noored on tõsiselt mures oma kalli poe pärast, kuid siililegi on selge, et tegu on laiskvorstidega kes eelistavad poe tagaruumis diivanil vedeleda või üksteisele vempe sättida ning vastmeelsus on vaid põhjusel, et uue juhtkonna all puuduks neil laisklemiseks väiksemgi võimalus, siis tuleks töökohas tõesti tööd teha, iga dollar otseselt välja teenida. Jauravad siis need noored päevavargad filmis hommikust õhtuni ning narrivad linaloo ainsat lahedat tegelast - popstaar Rex Manning´ut, kes käitub nii nagu temasugusele endisele tiini-iidolile kohane. Luuserid narrivad meest kes tegelikult omab kõike millest nemad puudust tunnevad, nii raha, mainet kui naisi. Filmis oli nii alternatiivsete kuttide ja plikside kohta ka ülihalb muusika. Ise töötavad plaadipoes, on pungid ja boheemid aga kuulavad räiget sitta. 2/5

Seda hirmsat Liv Taylorit pidi ka veel mitmeid minuteid ekraanil kannatama.

Taak ja Hukkunud Hinged 1. oktoobril Viljandis

The Book of Eli

The Book of Eli - Albert Hughes, Allen Hughes 2010

Akadeemiline filmiblogija Joonas kirjutas The Road´i arvustades, et "siiski ei midagi nii lõpuni väljapeetut ja stiilset kui "Eeli raamatus", mis oli oma kollakaspruunils visuaalis, põnevikulisuses ja postapokalüpsise veenvuses peajagu "Teest" üle." No kui professorihärra juba nii ütleb, eks siis peab olema ning minusugune sinikrae asus asus kõrgete ootustega filmi kallale, sest eks õpetatud mehe jutt käib ikka prolede arvamusest, kes ühtses kooris pidasid linalugu tavaliseks punnittud hollywoodi seebiks, kaarega üle.

Seekord aga juhtus nii, et oma rumaluses ma ei mõistnud kinoasjatundja hurraa-hüüete tagapõhja ning lihtsa inimesena ei osanud vääriliselt hinnata seda "postapokalüptilist veenvust". Ratsionaalse inimesena ei pea ma lugu filmidest kus vibunooled jäätakse ohvrite sisse. Muidugi ei pruugi tulevikukangelased käituda sarnaselt minevikusõdalastega kelle jaoks igal noolel oli oma väärtus, kõige valmistamine nõudis ega ja kõigel oli hind. Samas nagu püüaks see Eli tulevikuühiskond sama näidata, makstakse riidehilpudega ja pisike pudel šampooni on suur defka. No vaat sellised vastuolud ongi minu jaoks keerukad ja vastupidiselt akadeemikutele, teevad pea mõtetest paksuks.

Samuti ei oska ma hinnata õpetatud mehe poolt hinnatud põnevust ega stiilseid visuaale. Järsku lihtsalt tark mees ei ole hispaania ja prantsuse väärtfilmide, õpetlike dokumentaalide, kruvikõvera indioekino ja vontrieeride vahele varem ühte tavalist USA möllujunni juhtunud nägema? Siis muidugi! Uudne kogemus on ikka meeli plahvatama panev. 1,5 / 5

Tulevik oli kolmkümmend aastat tagasi.

DVD, NTSC, THX, VHS, DD5.1,

EKA Muusika Fond

EKA Muusika Fond
Eesti Kunstiakadeemia 2010

1.Peoleo “Seenemets”
2.Kukerpillid “Vanad majad”
3.Rock Hotel “Moevoolud, elukool”
4.Turist “Ruja Rock”
5.Pära Trust “Jakovleni punk (live)
6.Singer Vinger “Läbi elu”
7.Seitsmes Meel “Leia mu laulust lilled”
8.Röövel Ööbik “Outta Myself”
9.Zahir “Boyz”
10.ÖÄK “Under The Wheel”
11.Borax “Snow Between Us”
12.Dallas “Beat The Psycho Boys”
13.Lu:k “Lovin’ U”
14.Kiwanoid “Glitter Girl”
15.Blitz “Miami 6000”
16.Mürgelmaschine “Isländische Krabben”
17.Luarvik Luarvik “Looduse kroon”
18.Pastacas “Kodukino”
19.Barbariz “Küömned ja köüslauk”
20.Pia Frau “You Look Fine”
21.Music For Your Plants “Log Cabin”

Kogumikul esindatud bändide nimekirja lugedes tekkis kahtlus, et kas suudab pelgalt sõna Kunstiakadeemia siduda kõrvale nauditavaks nii mitmeid erinevaid esitajaid, kelle salvestused nii žanriliselt kui ka valmimisaastalt üksteisest päris kenal kaugusel. Palju ühist saab ikka olla Ivo Linnal, kes esitas malbelt muiates oma laule “Reklaamiklubi” pääsme hankinud rõõsadele kuldses keskeas kolhoositaridele, ning Zahiril, mille pillimehed viinast ja amfetamiinist segastena trummidesse hüpates ja kitarrikeeli võimendikastide vastu saagides lõhkusid mõne Heveni kontserdi ajal rohkem tehnikat kui nende ametivennad Nirvanast?Erkki Tero ja Janek Murd on aga palasid kogumikule valides head tööd teinud. Ajateljel kulgemine alates biitmuusikast ning liikudes läbi pungi, garaaž-rock’i ja indie kuni elektrooniliste artistideni, oli ajastuvaimule omaste stiilide arengulises järjepidevuses nauditav nostalgiline reis minevikust tänapäeva. Iga järgnev pala tundus loogilise jätkuna eelmisele ja oskuslik valik, kohati ka kronoloogilist järjekorda rikkudes, on kogumikupõhiselt peaaegu täiesti tasandanud muusikalised
erinevused.

Etteheitena võiks tuua plaadi lõpu poole aset leidva pidurduse, mis põhjustatud liigsest keskendumisest elektroonilisi helisid ja tasast kitarrisõrmitsemist tootvatele artistidele. Kuigi ka iga rada plaadi lõpus on isikupärane, tundub viimase kümnendi muusika omavahel hulga sarnasem kui eelnevate dekaadide oma. Eesmärki – EKAga seotud heliloomingu tagasihoidliku dokumenteerijana ning laiemale üldsusele tutvustajana – kannab aga kogumik suurepäraselt.

Kirjutatud Eesti Ekspressi jaoks märtsis 2010.