Umbes aasta tagasi olin väga huvitatud aafrika lapssõduritest, kuid mingi hetk käis klõps ära ning huvi kadus. Ütlesin ei! paarile teemat valgustavale dokfilmile ning loobusin ühest mängufilmist, kuid Johnny Mad Dog´i otsustasin siiski ära vaadata kuna olin seda sõbralt palunud ning kui ta hiljem diskiga ilmus, ei oleks viisakas olnud nina kirtsutama hakata ning boooooring nägu teha. Selle asemel ütlesin tänan väga ning panin plaadi koheselt masinasse, ennast teades oleks vastasel juhul vaatamine päevi, nädalaid ja kuid edasi lükkunud. Ja õieti tegin, sest film oli tõesti hea. Muidugi võib öelda, et liiga läänepärase ülesehitusega ühe Musta Mandri teose jaoks, kuid lõppude lõpuks oligi ju tegu mitte kohalikele, vaid just keskmisele lääne vaatajale suunatud linalooga mis ühteaegu peaks pakkuma nii põnevust, dramaatikat kui ka ajaloolist õppetundi. Aitama kaasa liikumistele mis püüavad piirata relvademüüki Aafrikasse ning abistavad lapssõdureid tsiviilelu juurde naasmisel. Selles mõttes ei saa nagu õieti etteheiteid teha kui film alguses ja lõpus liiga tuttavlikult draamat pakkus. Filmi keskkoht, ehk pealinna vallutamise missioon on teose parim osa. Alul lihtsalt enesetapuseiklusena alanud rünnak linnale muutus järjest rohkem sõjaväemissiooni sarnaseks ning paljastas tõsiasja, et hoolimata oma varateismelisest east oli laste puhul tegu ikkagi väljaõppinud ja lahingkarastuse saanud võitlejatega. Nende justkui Tank Girl´i koomiksist võetud välimus kaotas tähtsuse ning relvadega uhkeldavate poisikeste asemel näidati kartmatud sõdureid, kes veendununa oma maagilises võimes kuule tõrjuda, olid valmis julgelt eluohtlikesse situatsioonidesse hüppama. Nende ülbus ja nahhaalsus nõrgemate suhtes ei tekitanud alul kordagi tunnet, et tegu võiks olla vilunud sõduritega aga ma eksisin. Samuti meeldis väga filmi kompaktsus. Tegevus toimus mõne päeva jooksul, kuid endis hea läbilõike kogu Liibüa kodusõjaga kaasnevast ning õnneks ei olnud nende mõne päeva sisse surutud karakteri arengut, muutumist kõrilõikajast patukahetsejaks. Paar päeva ei muuda alates 10 aastasest peale AK-ga inimesi tapnud poisikest ning väga värske oli näha, et lavastaja ei püüdnud selles suunas moraali ja eetikamänge suruda. Otsused jäeti vaataja jaoks ning mind isiklikult puudutas laste tapmine laste poolt väga. PS. Vaatamisel eelistage subtiitreid, sest kohalike räägitav inglise keel on hullem kui purupurjus briti pätil või pilves rastafaril. 4/5
Just nii kirjud need lastearmee sõdurite "mundrid" ongi. Filmi jooksul imestasin ise ka, et ega nüüd stilistikaga üle ei pingutatud, kuid lõputiitrite ajal näitab tekstile taustaks fotosid tõelistest lapssõduritest ning samamoodi grunge punk glam cämpilt on ka nemad end hilpudega ehtinud.
danke, see üsna viis film oli. Poleks seda vabandavat mölaosa isegi vaja olnud, et: "Muidugi võib öelda, et liiga läänepärase....pus liiga tuttavlikult draamat pakkus", sest minu arust see eriti silmi ei kraapinud ja tülgastavaid hetki oli ainult üks.
ReplyDeleteedu ja böff-böffil näume :)
Mis hetk see sind tülgastas?
ReplyDeleteKui see vanem neegertsikk selle pisikese neegerplika "endale võttis" - vat see oli Hollywood, vat see oli tõesti Hollywood - Hollywood noh...Mel Gibson oleks midagi sellist teinud - bloodlustimisele vahelduseks.
ReplyDeleteLapsevanemana mulle see nii väga meeldis aga ma saan sust aru. Mulle ei istunud see lõpudialoog ning alguses näidatud jõhkrutsemised, sest seal oli liiga palju seda va tavalist infot lapssõdurite kohta. No see lase oma vanemad maha värk näiteks, seda räägitakse ja näidatakse pea alati.
ReplyDelete