Inception

Inception - Christopher Nolan 2010

Jah, korralik ulmeline põnevusfilm aga igasugune jutt üle meelte käivast filmielamusest, mitmeid ülevaatamisi nõudva mind-fuck´ist, ja piire nihutavast meistritööst jääb küll ära. Vähenõudlik filmisõber võib muidugi jääda orgasmikrampides kinotoolilile tõmblema ega saa oma vaimset erektsiooni veel järgmisel nädalalgi alla, kuid minusugune vana kala võtab koheselt ette paralleelid ning hakkab "süviti originaalset" ja "ainuomase lähenemisega" linalugu võrdlema... well, kahe asjaga mis mitte ei ole pärit kinomaailmast. Ja mõlema puhul jääb Christopher Nolan´i fantaasia kahvatuks võrreldava materjali kõrval. Esiteks The Invisibles´i koomiks, mille autor Grant Morrison tegeleb samuti reaalsuste ja mittereaalsustega näidates, et piirid seal vahel ei pruugi nii selgelt välja joonistuda. Grant´i tiim koosneb viiest liikmest ning sarnaselt jutu all olevas linaloos nähtuga, käiakse reisidel, tõsi küll, unenägudemaailma asemel reisitakse minevikku, kuid mehhanismid jäävad samaks. Lisaks droogid mille abil saab reaalsust painutada ning samalaadse toimega väikeseid nõkse võis leida ka Inceptioni unenäomaailmast. Droogidest juttu tehes jõudsin oma järgmise teemani millega filmi kõrvutasin ning selleks on mu isiklik ajatagune "reis" eetrit hingates. Taaskord sarnane nii Grant Morrissoni nähtamatute kui DiCaprio unesõudjate tiimi poolt kooku pandud kontseptile, ehk siis meelematk millelt tagasi tulles sain aru, et minuga on reaalsuse teisel poolel läbi viidud kaval initsiatsiooniriitus mille eesmärgiks oli erinevate ülesehitatud piltide järgi mu olemuse testimine ning kontrollimine, kaasa arvatud sõnaga nakatamine ning selle mõju arenedes toimunud äratundmine mu sobilikusest väljavalitud kandidaadiks. See meenutas filmis esimesena nähtud situatsiooni Saito näeb infovaraste plaani läbi ning ärgates teab kohe, mäletab selgelt mis temaga unes tehti ning kui haledalt see läbi kukkus. Minul oli samuti kõik meeles ja kuid vastupidiselt talle, viidi minuga tripil (või kasutada sõna unes) läbi üdini meisterlik mäng mille iga detail oli sellise armastuse ja hoolega loodud, et väljudes avaldasin kiitust ümbritsevartele maagidele-meistritele. Käesoleva filmi kontekstis näeks see välja nii, et Robert Fischer surub peale lennukist ärkamist tiimi liikmetel kätt ning kiidab nende head tööd ja pakutud seiklust. Mina pean muidugi kiitma vaid iseenese vahedat mõistust mis mulle sedalaadi haarava kogemuse valmistas. Nolan kahjuks aga oma filmi unealuse jaoks nii peent mängu ei pakkunud, andes korraliku teknothrilleri ja haaravate mõttemängude asemel hoopis tüütut actionit mis oli justkui segu b-põnevikest, Licence to Kill Bondi-seiklusest ning Metal Gear Solid´i esimesest missioonist. Nutikat ajumängu asendas igav üheplaaniline action ja kuna ka unenägudes loodud maailmadel puudus visuaalselt haarav massiivsus, siis on väheke kahju, et võõraste entusiasmist innustudes ka ise kinno tõttasin. Tegu on lõpuks ikka filmiga mida võib vabalt ka telekast võikude ja kohvi kõrvale vaadata, sest valgustavat kinokogemist siit ei leia. Olen kindel, et individuaalsed psühhotroopidematkad pakuvad palju värvikamaid seiklusi kus sa ise võid olla kangelaseks peategelaseks ning sisu hulga teravmeelsemalt loodud kui see imal ennast kordav melodraama igava actioniga. 3/5

Leo tegelaskuju Cobb oli ääretult ebameeldiv nusserdaja.