See film jättis mulle lapsepõlves kustumatu mälestuse ning nüüd üle vaadates, püüdsin ma just aduda neid hetki mis võisid kolmeteistaastase lapse peas lampe põlema panna. Kohe alguses lüüakse teatrilaval toimuva etenduse käigus orjal käsi otsast nii, et mööda käsivart valub verd ja sõrmedega könt jäetakse pakule vedelema. Loomulikult oli see äge ja kaldun arvama, et peale gore tugevdasid muljet veel ka homoseksualismi näitamine ning filmi üldine kirevus, millega see kohe kindlasti eristus teistest sel ajal nähtud linalugudest milleks olid minu jaoks sel ajal mustvalged vesternid ja varasem filmiklassika. Hakkasin isegi peale filmi nägemist lugema Josef Toman´i ajaloolist romaani "Pärast meid tulgu või veeuputus", pidades seda alul ekslikult linaloo algmaterjaliks. Nüüd üle vaadates oli aga kogu see teose kirevus väsitav ning jättis liiga kunstliku mulje, seda sügavamalt kui taotluslik stilistika meelega pakkus, sest tundus justkui hinge ei ole asjal sees, vaid lihtsalt raha üleliia ja see tuleb kuhugi paigutada, miks mitte siis veidratesse galeeridesse ning hiiglaslikesse ehitistesse stuudioseinte vahel. Jäi mulje nagu oleks Federico Fellini teinud filmi selle pärast, et tal oodatakse ajastu hinge najal midagi seesugust allegoorilist, mängulist ja poolsürreaalset, mitte aga põhjusel, et tal endal on midagi pakkuda. Otsese idee puudumine oli kogu värvide ja butafoori tagant adutav. Ei võtnud õieti hoogu üles, roomas niisama lõpuni. Wikist võib lufgeda, et lavastaja pidas filmi minevikku paigutuvaks ulmeks, kuid mina jätakse selle mineviku välja ja väidan, et teos nägi välja justkui sotsmaade seitsmekümnendate sci-fi, kus kujutati mandunud tulevikuühiskonda või võõra planeedi degenerante. Kohati ilus ja ägedate rekvisiitidega linalugu, kuid tühja tumeda kõlaga. 2,5/5
Aasta varem valminud Satyricon tekitas kerge huvi.
Filmi aluseks olev Petroniuse teos on osaliselt eesti keeleski raamatuna ilmunud ning ripub ka veebis.
ReplyDeleteOolrait, see sari on isal olemaS, peaks laenama.
ReplyDelete