This Is Not an Exit : The Fictional World of Bret Easton Ellis

This Is Not an Exit: The Fictional World of Bret Easton Ellis - Gerald Fox 2000

Maisiõlu. Tartust edasi sõites Fosters ja Tšehhi hele. Kohale jõudes kuuene pakk Carlsbergi. Sõber hakkas seeni mäluma ja andis mullegi näputäie. Jõin neli pudelit Saku Originaali. Poole tunni pärast hakkasid seened mõjuma ja pool tundi hiljem oli üle läinud. Hakkas külm. Võtsin täisdoosi seeni peale aga mõju jäi samaks kui mõne kuivanud kribu puhul. Kõndisin järve äärses metsas, kuulsin näkkide laulu ja oli väike "dark woods black metal" kogemus. Lõkkeplatsil suitsetasin veits kanepit ja jõin õlut edasi, vahele lonks viina ja konni. Tagasi metsa. Maagiline ring oli veetud, rollid jagatud. Hingasin eetrit. Trippisin korralikult: käisin kuuekümnendate suvises Odessas, rääkisin Marcelluse hingest, elasin läbi Matrix´i laadse reaalsussetulemise mis viidi läbi parimaid The Invicibles koomiksist tuntud meetodite ning mõttelõksudega, hingasin sisse sõnaviiruse ja lõpuks naersin pisarad silma. Tagasi laagriplatsile. Väike pudel rummi koolaga, lonksud ürdilikööri ja pooleteistliitrine longero, kell pool kuus magama. Pool kümme ülesse, hommikusöök, mojitolongero, Põlva sisseoste tegema, 3 fancy-pancy tekiilajooki, uus longero, paar lonksu puskarit, kaktuselongero ja lõunauinakule. Pool pudelit viina tühja longeropudelisse ja liiter greibimahla peale. Tunni aja pärast kordasin, vahele energiajook. Punane poolmagus vein ja paar väikest purki longerot, vahele vorstikesi ja kanaliha terava grillikastmega ning mustad kividega oliivid. Kell neli magama, enne uinumist lõik jalopeno-pizzat ja tublid sõõmud mullivett. Ärkasin. Sõin. Pohmell pea olematu, möödus paari tunniga. Bret Easton Ellis´e tekst just ei olnud, kuid väheke püüdsin oma Estconi kirjelduses üht tema The Rules of Attraction´i peokirjeldust järele aimata. Ja nii nagu ei küüni minu tekst kirjaniku loomingu tasemele, ei avanud ka käesolev dokumentaalfilm teda korralikult, pakkudes vaid episoodilisi lõikeid ning kiituste ja laituste vastandamist. Kirjanik ise oli sümpaatne, meenutas kangesti mõnda Pet Shop Boys´i nähtamatut saladuslikku liiget kes nüüd rambivalgusse taritud, kuid dramatiseeritud lõigud tema loomingust olid ehmatavalt väärade rollisobivustega ning kriitikute jutt vaid vähesel määral informatiivne. Samahästi oleks võinud Ellis ise terve filmi jooksul oma minevikust rääkida, samaaegselt kaubamajade rõivalettides kašmiiri näppides või kolledžisööklas burgerit mugida. 3/5

Ralf küsis, et kas minust on Bret Easton Ellise fän saamas. No vast on.