Filmiküsitlus - Martin Kalling Hukkunud Hingedest

Tean paari sõpra kes kunagi kuulasid Hukkunud Hingi kusagil keldrikonsal ja ei olnud just vaimustuses. Rääkisid mullegi, et on kah selline aga ega palju ole. Võib-olla tuli plaat tänu negatiivsele eelhäälestusele väga suure ja meeldiva üllatusena aga kipun arvama, et selles ole asi - Hukkunud Hingede debüüt lihtsalt on üks paganama hea kõnniga kodumaine reliis. Asjatundjad viskavad ikka väljendit, et vanakooli doom aga minu jaoks kõlas see album hulga laiemas mõistes, meenutades tihti hoopis tänapäevaseid doom´i segunemisi muude muusikažanritega ning hulga varasemaid aegu - lillelaste folkihastust ning seitsmekümnendate keskpaiga proget mõnelt selliselt eesti bändilt, kelle lindirullidele jäädvustatud salvestised alles nüüd keldrinurgast avastatud. Just lauljanna vokaal loob sedalaadi ajasilla tunde ning eestikeelne tekst vaid tugevdab seda, sest Hukkunud Hinged tõesti väärib üleeksploiteeritud sõnapaari "eesti meelne ja eesti keelne". Tore, et juba mitmeid aastaid sobimatult erinevatele gruppidele külge kleebitud silt "ugri doom" leidis lõpuks esimese väärilise kandja.

Nimi: Martin Kalling
Bänd: Hukkunud Hinged
Myspace: Hukkunud Hinged
Koduleht: Hukkunud Hinged


1. Millised filmid on sulle muljet avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Iseenesest oleks raamatutest lihtsam rääkida kui filmidest, sest suur filmifriik ma kindlasti ei ole. Kodus küll telekas on, aga vaatan seda harva. Kindlasti naudin dokumentaalfilme ansamblite või esinejate elust. Erilistena võiks välja tuua Davis Guggenheimi „It Might Get Loud“ Jimmy Page’i, The Edge’i ja Jack White’i esinejateest ja Aaron Aites’ ning Audrey Ewell’i „Until the Light Takes Us“ Norra black metali ajaloost. Selliseid häid filme on päris palju. Muusikaga seonduvad ka Alain Corneau „Tous les matins du monde“ ja James Mangold’i „Walk the Line“, mida olen valmis alati uuesti vaatama. Žanriliselt meeldivad õudukad. Viimase aja meeldejäävamad on kindlasti Marel Sarmiento „Deadgirl“ ja maitsekalt tehtud õudus-huumor „Dead Snow“.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Kindlasti Michael Haneke „Valge pael“, mis jooksis ka kevadel meie kinodes. Mind hämmastas, kuidas oli välja mängitud ühiskonna surutus, vägivald ja vihkamine väikse küla näitel otseselt verd valamata. See film kraapis hinge sügavamalt kui oleks osanud oodata.
Teine film, kohati naljaka näitena, oli praegu kinodes jooksev Matthew Vaughn’i „Kick-Ass“. Pealtnäha tobedas, verest nõretavas koomiksi ainetel tehtud teismeliste filmis oli musklit, sügavat elufilosoofiat ja tervet ellusuhtumist.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal on plaaditegemine, promotöö, palgatöö ja perekond võtnud ajast ära nii suure tüki, et selliseks mõnusaks muusika kuulamiseks on jäänud väga vähe aega. Igapäevaselt mängib töö juures klappides internetiraadio nimega Foundry Of Doom. See siis doomile ja stonerile pühendatud raadiojaam. Sealt olen leidnud mitmeidki uusi bände, kelle olemasolust aimugi polnud. Viimane parim leid oli Saksa bänd Wheel, kellel ka sel kevadel Eyes Like Snow alt esimene kauamängiv ilmus. Viimasel ajal olen kuulanud päris palju ka Southern Lord Records artiste, nagu näiteks Earth, Goatsnake, Place Of Skulls, St. Vitus jne. Plaadimasinasse on sattunud ka päris mitmel korral California psühhedeelse jam’i orkester Earthless. Üks plaat, mida julgen kõigile soovitada on Reverend Bizzarre’i meeste kõrvalprojekt nimega Orne. Siiani ainus plaat „The Conjuration By Fire“ ilmus 2006 aastal ja on üks nauditavamaid muusikaelamusi, mida võin vabalt iga päev uuesti ja uuesti kuulata.

Tänan Martin!

Kaader filmist All the Mornings of the World.