Valhalla Rising

Valhalla Rising - Nicolas Winding Refn 2009

Meeldis! Nicolas Winding Refn oli loonud viikingifilmi mis paksult võttes koosnes kolmest komponendist - koomiksilikust konkreetsest ultravägivallast, dark ambient atmosfäärilisest muusikast ning paganlikust mütoloogiast. Koomiksilik oli ka ülesehitus mis koheselt tekitas paralleeli Northlanders´i sarjaga. Film koosnes viiest osast ning samapalju vihikuid on tavaliselt ühes Northlanders´i albumis samade kaante vahele pandud. Koomiksilikkus silub ka mõned hetked mis liiga kioskiromaanile omased, just need nobedad võitlusstseenid mis küll igati mõnusad, kuid tänu samalaadsetele hetkedele hulga halvemates filmides, oma väärtust eraldiseisva fantastilisest hästi linti saadud ja sätitud võitlusmomendina kaotamas. Heli ja pilt oli täpselt sarnane pagan metali, bläki ja dark ambient videotele. Konkreetset dialoogi ( ja monoloogi ) oli pooleteisttunnise filmi peale vaid viie minuti jagu, kõik ülejäänud oli täidetud uluva tuule ning lihast ja luust läbi tungiva elektroonilise ja naturaalse helikriibiga. Pildiliselt rohumaad ja kivirünkkad, udu ja vaikivad veed ning hiljem rohevad sügavad kuusemetsad, märjad sõnajalad ja pühad matmispaigad. Filmi plussiks on see, et vaatajale jäetakse võimalus teha nähtust oma tõlgendus. Mängitakse müstika ja horrori äärealadel, kuid seda võib välistada ning vaadata teost ka actionpõhise ajaloofilmina. Mina isiklikult nägin ühte episoodi saagadest, Odini viimaseid hetki maapeal, tema kohalolu maailmas mis peagi annab järele kristlusele ja aega kui põhja Jumalate kummardamine oli mööda saamas. Odin oleks justkui pannud uue usu proovile, viinud kristlased situatsiooni kus neid võib päästa nende Jumal või siis piisav usk ning kaitses viimast vanausulist, poissi kelle jaoks risti ees põlvitamine oli võõras. Ta ei võta seisukohta, vaid jääb filmi lõpuni kõrvalseisjaks uudistajaks ja seda ka maal mis pakub veel kolmanda usundi vastanduma kristlusele ning paganismile. 4,5/5