Ne dumay pro belykh obezyan - Yuri Mamin 2008Noor kuid hakkamist täis kelner saab restoranikettide omanikult ülesande muuta Peterburi kesklinnas kasutuna seisnud majakelder uueks trendikaks söögikohaks. Kõigepealt pidi kutt välja pumpame keldrisse kogunenud vee, koristama risu, võõpama üle seinad ning välja mõtlema sisekujunduse. Viimast aitasid tal tehe kolm hullumajapõgenikku - läbipõlenud kinostaar, hiina meditatsioonist huvituv guru ning alkoholi ja psüühikaprobleemide käes vaevlev kunstnik. Viimane pannakse keldrisse ilma pohmellinapsuta kinni ja kästakse töö lõpetada, tegu mis deliiriumi hirmuhallukaid nägeva artisti ( meenutas väheke vaimuliku öiseid kirikusviibimisi filmist Vii ) pintsli läbi loob restoranikeskkonna mis meenutab tšehhi lõbustuspargi sürrealistlikku tondituba. Uudne moekoht on sündinud.
Yuri Mamin´i viimane komöödiafilm oli täielikult värsivormis ning meenutas seeläbi mõnda Puškini ainetel tehtud skaskat kus hääl kaadritaga luges tegevusele peale poeedi luulet. Väga vaimukad tekstid, eriti need kus eri tegelased sõnada ning ridade kaupa loovad kokku riimuvaid lõike, kasutades tihti ära sõnade mitmetähenduslikkust ning slängi. 
Aga hoolimata heast tekstist ning mõnedest vaimukatest satiiripuhangutest ning hoolimata isegi Mikhail Tarabukin´i heast rollisooritusest ja lavastaja enda cameost, jäi filmil varasemast Mamini geniaalsusest puudu. Lõpuga ei ole ma samuti rahul, sest suures plaanis oli kapitali kasuks otsustamine hea, kuid sisselipsanud unistus rikkus üldmuljet ja jättis liiga palju häirivaid niidiotsi kogu tegevuse kaardistamiseks. Hea komöödia aga mitte särav. 3/5
Täielik deliirium.
No comments:
Post a Comment