Freedom Is Paradise - СЭР : Свобода - это рай

S.E.R. - Svoboda eto rai - Sergey Bodrov 1989

"Vabadus on paradiis", sellise lühendite tähendusega tätoveering on noore kolooniakasvandiku käe peale toksitud. Sasha jaoks on tõesti vabadus ääretult tähtis, kuid kinnise kasvatusasutuse seinte vahelt pääsemisest veelgi tähtsamaks peab ta kohtumist oma bioloogilise isaga, retsidivistist kinnipeetavaga keda poiss elus varem kohanud ei ole. Järjekordse vabadusse tungimise ajal ei sea põgenik suunda tädide juurde peavarju paluma, vaid sõidab ja hääletab end Siberi sisemaal asuva raske režiimiga vanglani, et leida võimalust korraks vaid oma isa näha. Aasta 1989 oli kinnipidamisasutustes karm. Lagunev riik ei suutnud enam küllaldaselt oma tsoonide eest hoolt kanda, õitses isemajandamine ning läbi selle muutus tooni andvaks raha. Ka kolooniaelu ei olnud neil muutumisaastatel kiita, kui varasemalt veel hoiti kasvandikke ideoloogia ja režiimiga vaos, siis nüüd on mõlemaga lood kehvad, lisaks ka igalt poolt välja paistvad majandusraskused ja nii tunduvadki noored "kurjategijad" justkui unustatud lapsed. Riik hoolitseb aga kuidas ta seda teeb, ei huvita eriti kedagi. Sergey Bodrov´i draama on hea realistlik kuva perestroika aegsetest kinnipidamisasutustest, nii täiskasvanute kui laste vanglast ning samuti pakuti ajastule omast linnapilti, jäädes aga kõige selle juures väga sümpaatse mõjuga positiivselt tagasihoidlikuks. Kogu viletsuse ja räpasuse keskel ei kukutud halbu aegu sarjama, vaid seati alati esile inimeste individuaalne hingesoojus ning vastutulelikkus. Võiks isegi öelda, et see vene hinge olemus nii mõnegi erineva kandi pealt. Kõige enam pakkuski film dramaatikas, need kümmekond minutit ekraaniaega mis isa ja poeg koos veetsid, olid väga sügavalt puudutavad ja südamlikud, räägiti vanglamoodi, kuid hoolimisest. Bodrov seenior on alati tugevaid draamasid lavastanud ja seekordne oli minu jaoks neist parim. 4,5/5

Lapsed ja nende isad.