The Passion of Darkly Noon

The Passion of Darkly Noon - Philip Ridley 1995

Töökaaslane jutustas mingist veidrast punnitatud kunstifilmist mida ta telekast oli näinud. Mõne aja pärast hakkas mulle koitma, et mees räägib Philip Ridley legendaarsest indiefilmist The Reflecting Skin ja kukkusin vastu vaidlema, et tegu ju igati friiki ja laheda kinolooga. Aga väike kahtluseuss jäi sisse, et järsku tosin aastat tagasi ägedana tundunud film ei ole üldpildis seda mitte ning peale Darkly Noon´i vaatamist see kõhklus vaid süvenes. Peale Reflecting Skin´i sai oodatud ja otsitud Ridley järgmist filmi ning siis tundus küll Darkly Noon olevat igati kobe järg debüüdile. Nüüd üle vaadates enam mitte. Lugu sellest kuidas padukristliku kasvatuse saanud Brendan Fraser ( ülemisel pildil nii korralikuna kui ka katusesõitmise lõppfaasis ) hakkab tundma tukset kubemes ja ei oska selle omapärase kihu peale muud teha kui peast küdema minna, oleks võinud olla hulga lühem ning konkreetsem. Lavastaja justkui unustas end kohati arvates, et võtab üles mõnda sulnist erootikafilmi ja mitte psühholoogilist thrillerit, mees pööras liigset tähelepanu Ashley Judd´i seksapiilile, kuigi kristliku noormehe hulluks ajamises oleksid võinud suuremat rolli mängida hoopis muud tegurid, kasvõi ürgloodus või adutavad homoseksualismi kammitsad. The Passion of Darkly Noon jäi oma aja filmiks, kus mõningaid võrratuid üheksakümnendate kino momente, kuid uude aastatuhandesse tundub seda üsna mõttetu kaasa võtta. Brendan Fraser näeb tõeliselt EVIL välja ja Viggo Mortensen teeb väga sümpaatse rolli, kuid teos oleks minu arust vajanud hulga tummisemat sisu, sest pelgalt ühest jõel triivivast kingast jäi väheks. 2,5/5

Filmi kõige tuntum stseen. Selle järgi on see kõigile meelde jäänud, seda momenti teavad kõik Darly Noon´iga seostada.