Nadja - Michael Almereyda 1994Peale kolmandat vaatamist pean tõdema, et vampiirikas Nadja üsna täiuslik indiefilm ja puudu jääb vaid viimsest lihvist, siit-sealt näppamata jäänud minutist ja tummaks löövast suurest lõpust. Aga kõik muu on kenasti olemas. Peaosas underground ja pisikeste filmide stampstaar Martin Donovan ja tema vastasnäitlejaks igavese müsteeriumina mõjuv Elina Löwensohn, lisaks veel Dracula ja Van Helsingi topeltrolli vedav Peter Fonda, kõvad sõltumatu kino ikoonid kõik.
Esialgu lavastajatooli istuma pidanud ja nüüd produtsendi töö teinud David Lynch´i võib näha aga surnukuuri valvuri pisirollis ja uskuge mind, kui tüüp oma laineliste lokiliste otsmikukiharatega soengu koos pilguga kirjutuslaualt tõstab ja kaamerasse suunab, mõistab isegi kõige puisem peeter, et tegu on igavesti mõnusa linalooga. Lynch´i filmid on üks teema aga teda ennast filmides või teleseriaalides näha on alati hea märk. Lisaks stoori. 
Klassikaline Bram Stockers Dracula aga piisavalt moderniseeritud ja muundatud, et taas värske, uudse ning kohati musta huumori mõistes koomilisena tunduda. On kõik vanad tegelased nagu Van Helsing ja Renfield aga sinna juurde ka uusi, kuulsa vampiiri lapsed näiteks ning läbi nende avaneb õudusloo asemel hoopiski draama, disfunktsionaalse perekonna lugu kus vanematel ei ole aega laste jaoks ja lapsed ei soovi kuulata vanemaid. Natuke isegi seda noorte ängsti ja põlvkondade vahelist konflikti. 
Film on mustvalge ning kasutab filmilinti segamini digipildiga ja kammerlikku staatilist jutustusstiili miksituna reality TV-le omase kaosekaameraga. Ja lõpuks veel soundtrack kus omavahel võistlevad Portishead ning My Bloody Valentine, pakkudes filmis heliriba mis loob esteetiliselt kauni muusikavideo tunde, sest lavastaja mitte ainult ei kasuta muusikat oma filmitegevuse taustana vaid annab muusikal olla osa filmist, kingib terveid lõike muusikapaladele. Loodan, et veensin teid faktis, et film on väga väga indie. Nagu ütlesin, peaaegu perfektne indiekino. 4,5/5
Tunnete seda head fiili mis kasvõi juba sellest ühest ainsast screenist voogab.
Mulle Michael Almereyda lavastajana meeldib. Oskab piisava värskusega teemale läheneda ja teeb kasinale eelarvele vaatamatta tugevaid ja kauneid autorifilme. Küll aga pingutab ta alati millegagi üle. Siin oli see pildi digimosaiigiks muutmine häiriv ja üleliigne gimmick. Tänapäeva toodud Hamletis jättis ta vestluse friggin luulevormi! Ja mulle kõige rohkem meeldinud Iiri muumiafilmis Trance kiputi liig tihti minestama/trepist alla sadama. Aga õhustik, kaameratöö, muusikavalik tegid kõik tasa.
ReplyDeleteSeda Hamletit juhtusin ka kunagi vaatama aga muid ta töid näinud ei ole. Digimosaiik aga mulle täitsa meeldis ja just nüüd vaadates, varem häiris mindki. Seekord aga andis just sellise maalähedase, väheke nagu undergroundi tunde.
ReplyDeleteMul on siin vaikselt kavas kõiki omaaegseid lemmikuid taas vaadata, olen mitmed välja otsinud.