Ang Lee on siis nüüdseks mandunud mees. Taking Woodstock´i ei tahaks kohe kuidagi tema nimega siduda, selline keskpärane tühjus mehelt kes on vaatajateni toonud kulda nagu Yin shi nan nu, The Ice Storm ja Ride with the Devil. Puudub nii tugev teemat hoidev sisu kui ka otsene Woodstock´i tutvustus, tegelased jäävad üheülbalisteks ning filmi alul olevate emotsioonidega ka lõpetad, Rahu ja Armastuse festivali oli kujutatud tuima tammumisena. Ainus teabekild mida film jagas oli märge, et maailmakuulus hipifestival sai peetud vaid tänu HOLOCAUSTILE, selle järellainetus oli siis valitud filmi läbivaks draamajooneks, mõnede tegelaskujude olemuse võimendajaks. Põhines Elliot Tiber´i (Teichberg´I ) romaanil oma noorusajast ning festivalimälestustest. Kolmkümmend aastat on aga pikk aeg ja mees oli unustanud ära milline pisike motellipidajast mutrike ta kogu Woodstock´i tiimis tegelikult oli ning asendanud tuhmunud lüngad faktidega mis näitasid teda rambivihus, peaaegu, et kogu lillelastepeo põhiorganisaatorina. Väike netiuuring aga andis teada, et suurem osa festivaliga tegelenutest kuulsid nime Elliot Teichberg alles peale filmi valmimist. Kinos oleks väga down vaadata olnud, DVD-lt oli nõrk keskmine, kuid telekast, nii poole pealt ja poolunes, oleks vast täitsa OK! teos olnud. 2/5
Juudiperekond läheb White Lake´i asukate elu rikkuma.
Ma ei teadnudki, et Demetri Martin ka mõnda filmi näitlema on jõudnud.
ReplyDeleteVaatasin IMDb-st, et lausa mitmesse.
ReplyDeleteLee filmi teine allikas oli Michael Wadleighi ajalooline dokk festivalist, millest Lee oli paljud kaadrid üks ühele kopeerinud. Näiteks nunnad festivalil. Muidu nõus, et Lee film on igavapoolne.
ReplyDeleteMul on Michael Wadleigh´i Woodstock´i dir cut olemas aga ole viitsinud vaadata, kunagi noorena sai telkust nähtud.
ReplyDeleteOhh, ja Criterioni Monterey Pop´i box on juba 3 aastat riiulil ootamas, kuidagi pole suutnud algust teha.
Taname huvitava blogi
ReplyDeletevõta heaks!
ReplyDelete