Pandorum

Pandorum - Christian Alvart 2009

Kusagil linaloo keskpaigas hakkas mu mäluhämarusest kerkima mälestus lapsepõlves teleka vahendusel nähtud filmist kus ookeaniaurik oli pikemat aega uppununa merepõhjas lamanud, kuid sinna saabunud tuukrid avastasid ees täiesti elavad meeskonnaliikmed ning reisijad. Kasvatati hapniku saamiseks taimi ning söödi neid, elati rahus ning sõpruses. Aeg ajalt aga käisid laevaelanike rahu rikkumas trümmidesügavusest esile roomavad metslased, kohalikud morlockid, kellega oli siis vaja jõudu katsuda ning nad auriku tumedamatesse otstesse tagasi ajada. Lõpus muidugi tuli see paralleel veelgi selgemini esile. Filmis oli kaks liini. Üks see niinimetatud morlockite oma ning teine väljamõeldud pandorum´i nimelist kosmosehaigust tutvustav. Kui mulle antakse valida kas mutandid või käte värin ja meelesagin, siis valin iga kell mutandid ning tänu sellele ei saanud ma filmitegijate valikut kuidagi südamelähedaseks pidada. Mutantidele saab ju mõnusalt üle koonu anda, möll on igal juhul garanteeritud aga kui mingit taevatõve jura jahuma hakatakse, siis andke andeks, mina võtan varnast mütsi ja ütlen hüvasti! Loomulikult eelistan ma head viirust või salahaigust igat sorti lihast ja luust kurjamitele, kuid ainult head, Pandorum´i puhul aga tekitas see nihkeseisund vaid huvi, lõpupinevust aga sellele ehitada oli nõrk otsus. Ben Foster oli mõnus mees ning samuti meeldis mulle kogu kosmoselaeva ehitus. Ei midagi uut ega vapustavat, kuid see koridorides silkamine ja erinevatel levelitel turnimine tundub nii õige osana ühest sci-fi´st, et rõõmu tegi samalaadsete sisekujunduslike lahendite nägemine käesolevas ulmekas. No nagu Moon´is, samuti klassikaline ulmekujundus, kuid igati vunts vaadata. Mis aga puutub lapsepõlves nähtud telefilmi nimega Goliath Awaits, siis väike netiuuring näitas, et mäletasin paari asja valesti. Aga eks kirjutan sellest filmist peatselt, sai võrk välja visatud ja eks peagi veab saagi sisse. 3/5

Birkenau? Nope! Hoopis Elysium.