Calamari Union (Remake)

Calamari Union (Remake) - Richard Lefebvre 2008

Müts maha Richard Lefebvre ees, sest mees otsustas õhust haaratuna hakata filme tegema ning valis oma pikema ning põhjalikuma projekti aluseks Aki Kaurismäki pisikest pidi kultusfilmistaatust nautiva Calamari Union´i. Minus isiklikult on alati austust tekitanud mehed kes oma kiindumust näitavad üles läbi remake´i ja pean siinkohal silmas just sellist kaader-kaadri haaval eeskujuga rinnakuti käimist, mitte muudetud ega mugavdatud stsenaariumi kus lõpuks vaid algus, keskpaik ja mõnikord ka lõpp originaaliga klapivad. Kohati on see üks-ühele homage päris julge temp. Näiteks Gus Van Sant´il oli ikka cohones õigel kohal, et end vanameister Alfred Hitchcock´i jalajälgedesse seada ning ega ka Richard Lefebvre´i papist poiss ole, Kaurismäki on lavastaja kelle loominguga mängimist võidakse samuti kergesti ketserluseks pidada. Nii, et punkt kukub juba julguse eest midagi klassikalist või kitsamale ringile kultuslikku tööd "ümberjutustama" hakates. Originaal ei ole minu jaoks kunagi midagi väga erilist olnud, selline kohustuslik Kaurismäkiga tutvumine ja tema Varjoja paratiisissa eelsed tööd venna filmide kallal on ausalt paremad kui mehe enda esimesed ponnistused kinolugusid tehes. Aki Calamari Union vajub kuidagi oma aja soome filmide sekka ja kuigi jääb eristuma mainstream kino kõrval, on ajalisel skaalal tagasi vaadates tegu ikka lihtsalt ühe kaheksakümnendate soome filmiga. Richardi Calamari Union on selles mõttes hulga värskem, toorem ja elujõulisem. See on tugevus-teravus undergroundist ja sõltumatust filmitegemisest mis uusversiooni saadab ja kuigi kinotegemise kvaliteedi pealt võib ta võrdluses originaalile alla jääda, korvab seda tegija entusiasm, armastus ning hing. Mõlemad filmid toimivadki kõige paremini koos ning Richardi hilisem peegelpilt isegi võimendab Aki tööd, aitab sellel kergelt tolmunud linalool paarkümmend aastat nooreneda, olla taas pop ja valgusvihu sees. Suur roll on soundtrack´il. Oblivians, Poison 13, Melvins ja grand magus Electric Wizard on vaid mõned näited helitaustast mis segas kokku räpast rock´n´rolli, punk´i, riffikat ja garaaž-rock´i, tehes seda nii, et distortion´i võimsus oli pöördvõrdeline heli kvaliteediga ja pakkudes muusikapaladega pildi toetamise asemel vaataja sunniviisilist kaasamist OST´il kõlavate bändide eraellu. Rischard´i sõprade bändid ja grupid keda ta austab, nad kõik mängis oma muusikapanuses nii tähtsat rolli, et tihti kukkus filmi tegevus tahaplaanile ning jäi mulje justkui vaataks paari traadibändi 16 mm. kaameraga filmitud muusikavideot, sellist Richard Kern´i lühifilmide stiilis. See aga tõi taaskord teose underground´ile lähemale ning toores võimsus järjest kogus end. Arvatavasti jääb CU Remake mu selle aasta ainsaks PÖFF´i filmiks mida kinos nautisin aga ei virise, kuna peale seanssi sai veel lavastajaga paar-kolm tundi Levikas õlle joodud, teda filmiteemaliste küsimustega pommitatud ning mussist jahutud ja nii võib ka seda ainsat kinokülastust päris elamusterohkeks pidada. Richard oli ladna olekuga mees kes oma lemmikutest rääkides sekundiga tuld võttis ning pritsis mõnd tundmatut rockibändi tutvustades sädemeid otsekui säraküünal, pole siis ka ime, et ta nõnda palju energiat ning respekti suutis oma lemmikrežissööri remake´i projekti paigutada. 4/5

Richard Lefebvre oma filmi esilinastusel.