Shonen merikensakku - Kankurô Kudô 2008Mainekes plaadifirmas töötav tsikk avastab YouTube´i vahendusel bändi mis talle omapärane tundub ning tõttab bossi oma talendiavastusest teatama. Firmajuht seletab siis naiivsele plikale, et muusikavideo ja soundide järgi otsustades on tegu punk-rock bändiga ja, et ka tema ise olevat nooruses sellist mussi kütnud. Punkarid bändist The Shonen Merikensack jätavad ka bossile soodsa mulje ning neiu saadetakse lepingut sõlmima ning turnee graafikut sättima, vaja ju kohe uue bändi pealt raha teenima hakata enne kui kuttide muusikatööstuses kehtiv parim enne, ehk 25. eluaastat, kukub ja ühtegi tiinekat nad enam ei huvita. Katastroofiks avastav nooruke talendiotsija, et video on 25 aastat tagasi filmitud ja karmid pungimehed kõik viiekümnendates pässid, kes lehmasõnnikut vedav farmer, psühhopaadist vägivallatseja, alkohoolik või üldse koomapatsient.
Jaapani komöödiad ei ole kuigi naljakad ja sama võib öelda lääne filmide kohta kus püütakse mingitest vanameestest bändi kokku panna, kuid seekord vedasid mõlemad teemad vaimustavalt edasi. Põhjus lihtne, filmitegijad olid väga hästi taibanud mis on punk ja mis pungi poosetamine ning osanud teha ühe korraliku punk-filmi. 
Ehedust ja maalähedust oli töösse korralikult sisse pandud ja viiekümnendates pungid ei mõjunud ühegi otsa pealt naeruväärsete või võltsidena. Paari lauljat puudutava koha pealt võiks muidugi silma kinni pigistada, kuid mees rehabiliteerib ennast stseeniga kus nutma puhkeb ja lõpuks oli ka tema tegelaskuju kenasti üldpilti sobituv. 
Punkrock pungiks aga peale selle pakkus film ka mõnusat südamlikkust, head indiemeeste ja popparite vastu suuna paroodiat ja hulgaliselt tobe-armsaid nalju. Kõige rohkem aga vaimustusin ma filmi peentest detailidest mida lavastaja oli kaadritepõhja asetanud. Väikesed koomilised nipsud, kerged torked ja sätted mis kergelt võivad ka kahe silma vahele jääda. Minu jaoks oli tegu igati nauditava komöödiaga ja seda isegi hoolimata elatunud punkidest, veits liiga sexpistolsilikust mussist ja paarist nõrgast haledast naljakohast. Punk and destroy and anarchy Jaapani moodi! 4,5/5
Boss teab millest räägib.
Selle aasta üks parimaid komöödiaid.
ReplyDeleteCastaway on the Moon on ka täitsa muhe.
Castaway on the Moon´i soovituse panen kõrva taha, kuid vaevalt vaatan. Võtsin ju Shonen Merikensack´i pungi pärast vaatevälja ja üldpildis eriti aasia kino enam vaadata ei jaksa. Aga eks näis. :)
ReplyDeleteEt hea komöödia ütlete? okei vaatame!
ReplyDeleteLoodetavati pole neid pungi insaidereid liiga palju ning minusugune muusikavõhik ka hammustab läbi..
ReplyDeleteJaapani punk on üldse....armas/eemaletõukav/lahe/idiootne , maakera teine pool siiski...
ReplyDeleteKui leian siis varastan netist ära..
tääänx meeeen, stay black hõumi, stay black !
Peeruda hinges pesitsev pungipisik oli mõistetav. Näiteks Ivo Uukivi puhul ma seda ei näe aga sealsed tüübid kandsid asotsiaalsust ka vanemas eas edasi ja nende puhul tundus loogiline, et võiks veel viiekümneselt ka rokkida. Et võiks mingil udu-indiemehel ninaluu sisse lüüa.
ReplyDeletehheh.. su arvustus andis filmile sellise maigu mida ootaks vbl watchmeni või the incredibles puhul, 'retired superheroes' vms, veidi isikliku mekiga ka veel lisaks - oh mis küll saand on punkidest 20 aastat hiljem..
ReplyDeletepaistab et peaks ka kuskilt muretsema, liiga muhe tundub.
Lase käia! Ja kui ei meeldi, siis raha tagasi 30 päeva jooksul.
ReplyDelete