The Last Days of Disco

The Last Days of Disco - Whit Stillman 1998

Hiljuti tirisin netist kaks Eruption´i plaati, lasin neid tööl edasi ja tagasi, tegin sellist diskensit, et anna olla. Jalg tammus ja hing värises, sest need hitlugusid nagu "I Cant Stand The Rain" ja "One Way Ticket" sisaldavad plaadid olid mu lapsepõlvekaaslasteks, isa mängitas neid krigisevatelt MK kassettidelt pidevalt. Viimati kuulasin Eruption´i kusagil viieteistaastasena kui kassetilt veel mingit häält välja pigistada sai ja peale kahekümneaastast pausi panid need diskoplaadid meele võimsalt valluma. Ropult head musta muusika albumid! Kui vaja, võiks Heidy Purgat saates "Must mesi" asendama minna küll, veaks terve tunni kahe Eruption´i plaadiga kenasti välja ja jääks head mussi isegi üle. Eruption oli saksa disco, kuid Whit Stillman´i filmis võeti vaatluse alla ameerika diskoklubide hääbumise aeg. Kõigepealt varastasid homod disko neegritelt ja siis varastasid töölisnoored selle omakorda homodelt, käesolevas filmis aga lõid yuppied skenet sinikraedelt üle ja ega need vastu punninud, disko oli selleks ajaks juba surnud ning lehkas kergelt. See oli minu jaoks kolmas kord filmi vaadata ja peab ütlema, et iga korraga on järjest paremaks läinud. Seekord olin suisa vaimustatud, kuigi kümme aastat tagasi jättis see indiefilm mind külmaks, tundus puise ja igavana. Nüüd aga fännasid ma seda kui ajastufilmi aga ka sotsiaaluurimust ning fantastiliselt hea dialoogiga draamat. Ja muidugi Chloë Sevigny ning Kate Beckinsale, kuidas sa ikka ei öelda või nina kirtsudada saad. The Last Days of Disco oli mu viimase nädala filmielamus, nii ilus ja nii hingest. Criterioni reliisi kätte võttes tasub kohe kindlasti tutvust teha väljajäetus stseenidega, sest need paljastavad veel ühe tahu peategelaste omavahelistes suhetes. Samuti võib lisade hulgast leida Whit Stillman´i polt sisseloetud 25 minutit kestva audioteksti tema poolt kirjutatud raamatust "The Last Days of Disco, with Cocktails at Petrossian Afterwards" ja mis kujutab endast justkui 14 aastat hiljem toimuvat epiloogi. Heade lisadega hea film. Whit Stillman on üks USA geeniustest ja ma kummardan ta ees maani. 5/5

The Last Days of Disco tundus kohati justkui Stillman´i Metropolitan´i järjena. Criterion´i kaanekujundused on ka samalaadsed.